Minu Bordeaux: elegy

7. mai 2013, 14:28 @Kedge Business School

ENGLISH TRANSLATION BELOW

taimetoitlasi ümber konverteeritud: 1

Mõnikord ununeb ära, mis on oluline. See juhtub tavaliselt siis, kui igapäevaelu muutub liiga kandvaks, liiga läbivaks ja harjumused, arved, mured ja liiga halb ilm saavad meist võitu. Minuga on täpselt vastupidi.

Ma olen aru saanud, mis on tõeliselt oluline ning olnud seetõttu justkui mingis unenäos, nii kaugel reaalsusest, aga samas rohkem elus, kui kunagi varem. Kui oled ühe korra lahti lasknud ühiskonna kütketest, muutub nii raskeks, oi kui raskeks sinna tagasi minna. Ma tean, kõik arvavad, et metsikut hobust on võimalik taltsutada – hei, koppel on ju ka hunnik tühja maad, kas pole. Ent hetkel, kui ta leiab end preeriast, tuhiseb tuul läbi laka, ja ta teab – on aeg minna.

Minul on ka varsti aeg minna. Malte lahkumine algatas mingi meeletu eleegiaperioodi. Andsime ära Simoni korteri (õigemini olin mina siis teist korda Kopenhaagenis) ja minu talveasjad said koos Stefani ja Dominique’iga Hamburgi. Ma mõistsin, et pean oma pisikesest kodust panema oma maitseainepurgid, araabia keele õpikud ja Euroopa linnade räsitud kaardid kohvrisse ja vuhisema Lennart Meri lennujaama poole. Ma mõistsin, et varsti ei istu ma enam päikese käes Apollo terrassil, ei ütle Lafargue’i bokserit nähes „doggie dog“ ja ei luba järgmisel nädalal kindlasti Toulouse’i või Lacanau’sse minna. Kui ma oleksin romantik, ütleksin, et igatsen kajakate kisa Linnahalli kohal, hommikust mereõhku või vanalinna munakive kastehommikul, kui turistigrupid pole veel oma linnatuurile jõudnud. Aga ma olen lootusetu romantik ja ütlen hoopis, et kodu on seal, kus su süda – sinu enese sees. Ja me kõik teame, et tagasi minnes pole enam miski seesama.

Suvi on lõpuks ometi Bordeaux’sse jõudnud. Simon on neli kuud püüdnud mind veenda Bassins a Flot’sse jalutama – nüüd me lõpuks ka läksime. Makila Cafe oli peaaegu samasugune, nagu Barcelona Rambla Mar – helesinine vesi, tumepunane sangria, päike ja ohjeldamatult kirglikud vestlused. Me otsustasime seal ka lõunatada, mis tipnes maailma kõige suurema salati serveerimisega. Ausalt, Simon, kui sa oleksid mulle varem öelnud, et taimetoitlaste dieet koosneb Rootsi lauast lõhe, serrano singi ja foie gras’ga, siis ma mõtleks ka ümber.

Ent suvi, suvi on siin teisiti. Ma mäletan lapsena äärelinnade kuumavat asfaldilõhna ja kruusaväljakutel käsipalli mängimist, tühermaadel tuiamist ja üle Peterburi maantee Väokivi kõrvale metsa jooksmist, et nurmenukkude õisikuid nuusida (ja süüa). Ma mäletan võililli, mis tegid nina kollaseks, ja suve esimest liblikat. Ma mäletan suve lõhna, ja vaikust, seda kumisevat vaikust kõrvades maantee ääres sillal lebades. Sealsamas, kuhu sai sulavasse asfaldisse käejälg surutud.

Sõbrad, ma olen lennanud elus nii palju, et Google’i arvates on minu põhiline huviala „air travel“. Ma olen surunud oma paljad varbad Praha sulavasse aprillilumme ja eksinud ära Põhja-Portugali mägedes. Ma olen kohtunud Tallinna öös Lõuna-Sudaani põgenikuga ja emmanud eksinud tütarlast – eksinud oma elus, mitte tänavail. Ent kogu selle aja jooksul olen ma ekselnud vaid atlase peal, pandiks pardapassid ja talismanideks käsipagas. Ma pidin kolima kolme tuhande kilomeetri kaugusele, et jõuda koju.

Kui ma eelmisel nädalal uuesti Taani sõitsin, pidin Pariisis Charles de Gaulle’is kaks tundi lendu ootama. Väljas paistis sume, laisk, aeglane päike ja olgem ausad – CDG ei hiilga just parimate kohviklatega. Ma otsustasin sõita Pariisi. Kindlasti ei olnud see üks parimaid ideid, eriti arvestades tõika, et suurtes lennujaamades peaks teoorias juba kaks tundi varem valmis olema. Ent ma istusin rongi peale, sihiks St Michel. Mis saab tulla Sireti ja tema suure armastuse, Boulevard St Germaini vahele? Ei miski, ei miski. Mul oli kindel plaan minna La Rhumerie’sse (mis oli esimene koht, mida ma esimest korda Pariisis olles külastasin ning mida ma pärast seda külastan iga kord Pariisis olles) ja haarata üks mango mojito. Kui ma lõpuks Rhumeriesse jõudsin, oli minu boardingu alguseni täpselt viiskümmend minutit. Ma sain oma mango mojito, baarmen mäletas mind eelmisest korrast, suures eufoorias võtsin vale rongi, ent – ma jõudsin mitte ainult oma lennu peale, vaid väravas selgus, et Air France on mulle suure lojaalsuse puhul istme lennuki esiotsa tõstnud, seega maandusin Kopenhaagenis, julgustuseks klaasike parimat Prantsuse veini ja kaunis naeratus – ootame Sind tagasi koju, Bordelaise. Järgnes kolm päeva tööd (14 tundi päevas ja väga karm projektikorraldus eelseisvaks Singapuriks) Svendborgis ning viimase päeva otsustasin veeta Kopenhaagenis. Europa kohvik tervitas mind päris õllega ning snäkiks olid oi-kui-euroopalikud peedi-ja kaalikakrõpsud. Tänavad olid puhtad ja metroos pole ikka veel juhte, seega saan elada välja oma rongijuhi-fantaasiat. Aga sõbrad, oli hetk, kui ma sain päriselt aru, et ma olen tagasi Skandinaavias.

Õhtul kell üksteist mööda Kopenhaageni vanalinna jalutades, ilma ühegi inimhingeta (ma kordan seda: mitte ühtegi inimest, mitte ühtegi autot), sõidab järsku nurga tagant välja must toonitud klaasidega masin. See peatub mu kõrval. Aken rullub alla. Ausalt, ma mõtlesin sel hetkel, et ma suren. Nüüd ja kohe. Ent aknast pistab pea välja üks tore politseiametnik ning hüüdleb puht-taani-norrakeeles HEJ HEJ! „Preili, meile tundus, et te ületasite tee punase tulega“. Ma ei suutnud tol hetkel oma naeru kinni pidada, see oli midagi müstilist – ma küsisin, kas kuskil oli foor? Selgitasin neile kiirelt,et elan Lõuna-Prantsusmaal ning nad kostsid, „me lihtsalt proovime teid turvalisena hoida,“ soovisid mulle ilusat õhtut ning vurasid minema. Tõenäoliselt noomima kedagi, kes oma klaaspudelid paberiprahi prügikasti asetasid.

Mis on jäänud vahepealsesse aega? Milleks küsida, kõik see tavaline. Murdsin peaaegu laupäeva öösel kell kuus Simoni sõbraga sisse veiniaeda kuskil Bougnardis, kui me olime kogemata trammis magama jäänud; katsin Dune de Pylat’l Casey ja Simoni liivaga – seejärel katsid kõik noormehed mind liivaga; käisin kaks korda Atlandi ookeanis ujumas, mõlemad korrad valges kleidis; avastasin Bordeaux’st Barcelona ja suunasin Jacki koos tema ütlemata kena noormehega Barcelonasse minu ja Simoni sangria-baari; tähistasin Simoni sünnipäeva restoranis, kus mojitot tehti kraaniveest; armastasin ennast, oma kaunishingi, ja mind ümbritsevat.

Mu kaunishinged, talv on läbi, ja ta ei tule uuesti niipea. Need, kes vastu pidasid, on nüüd vast õnnelikumad. Need, kes otsustasid jäätuda, need võivad siiski saada jäälilledeks. Ja need, kellel on ükskõik – neid tuleks lihtsalt rohkem emmata.

Be kind to the unkind. They need it most.

***********************************

vegetarians converted to carnivores: 1

Sometimes we forget, what is truly important. It usually happens, when the mundane life becomes too relevant, to piercing, and the habits, unpaid bills, bad weather and worries conquer us. It is exactly the opposite with me.

I have realized, what is truly important and thus I have been stuck in a sort of dream, so far from reality, but more alive than ever. Once you have let go from all the ties of the society, it becomes so hard, oh so hard to go back. I know that everyone believes it is possible to tame a wild horse – hey, a paddock is merely a piece of empty land, isn’t it… But it is not. The moment this horse sees a patch of free land, the wind will woosh through its mane and it will know – it is time to go.

Soon, it will be time to go for me. Malte leaving started a huge ripple of elegies. We gave away Simon’s apartment (well, to be honest I was in Copenhagen that time) and all of my winter stuff went to Hamburg with Stefan and Dominique. I suddenly realized that I have to put all of my small herb bottles, arabic textbooks and the tattered maps of European metropols into a suitcase and woosh into the Lennart Meri airport. I realized that I will soon not be lingering in the sun on the terrace of Apollo, won’tbe able to say „doggie-dog“ when seeing my favourite boxer on Place Lafargue and will not be able to promise to go to Lacanau or Toulouse just the very next week. Were I a romantic, I would say that I miss the sqwuaking of the sea gulls above the Tallinn City Hall, the breeze of the morning sea or the cobblestones in the dewy Old Town, near dawn, when the tourist groups haven’t arrived yet. But instead, I am a hopeless romantic and I say that my home is where my heart is – within. And we all know that nothing will ever be the same again.

Summer has finally come to Bordeaux. Simon has been trying to convince me for four months to go to Bassins a Flot for a walk – and now we finally did. Makila Cafe was almost exactly like the Rambla Mar of Barcelona – turquoise blue water, bordeaux red sangria, sun and uncontrollably passionate conversations. We also decided to have lunch there, which ended up with serving us with the biggest salad of my life. I’m serious, Simon, had you told me before that being a „vegetarian“ means a diet of a Swedish buffet with salmon, serrano ham and foie gras, I would have been one a long time ago…

But summer, summer is different here. I remember, as a child, the molten scent of the hot asphalt, the handball matches on the gravel playgrounds, wandering the wastelands and running across the St Petersburg highway into the forests next to the Väokivi factory, to smell the fresh primroses, and pick them. I remember the dandelions that would make your nose yellow, and the first butterfly. I remember how the summer smelled, and the silence, the humming silence while laying on the bridge next to the freeway. Right there, where I pressed the print of my palm, into the molten bitumen.

My friends, I have had so many flights in my life that Google lists one of my main interests to be „air travel“. I have shoved my bare toes into the melting April snow of Prague and gotten lost in the mountains of Northern Portuguese mountains. I have met a South-Sudan refugee in the nightlife of Tallinn and embraced a lost girl – not lost in the streets, lost in herself. But for all of that time, I have only travelled on the lines of the atlas, pawned the boarding passes and my baggage as a talisman. I had to move three thousand kilometres away to find home at last.

When I travelled to Denmark again last week, I had to wait for my flight to Copenhagen for two hours at Charles de Gaulle in Paris. The sun shone mellow, lazy and slow – and let’s be honest, CDG does not really boast the most fabulous cafes. I decided to go to Paris. For sure it was not one of the best ideas, especially given that in the big airports you should, in theory, be ready two hours before. But I took a train, headed towards St Michel. What could possibly come between Siret and her big love, Boulevard St Germain? Nothing, nothing can. I had a very clear plan to go to La Rhumerie (which was the first bar I visited at my first stay in Paris and which I visit every time I go to Paris ever since) and grab a mango mojito. When I finally got to Rhumerie, I had fifty minutes to my boarding. I did get my mojito, the barmen remembered me from the last time, in my big euphoria I took the wrong train, but – I not only made it onto my flight, I was also upgraded to a front seat due to my loyalty with Air France, which meant I landed in Copenhagen encouraged by a glass of best French chilled white wine and a fabulous smile saying – we are expecting you home soon, Bordelaise… Followed by three days of 14-hours-a-day working and heavy project management for the upcoming Singapore, in Svendborg, but I decided to go to Copenhagen for the last day. Europa Cafe greeted me with real beer and I got some oh-how-scandinavian beetroot and turnip crisps for snacks. The streets were clean and and the metro still has no drivers, so I could live out my train-driver fantasy at the front window. But friends, there was a moment when I really realized I was back in Scandinavia.

Eleven o’clock in the evening, strolling down the high street of Copenhagen without a soul near (literally: there were no human beings, no cars), suddenly a black car with toned windows drives out from behind the corner. It stops next to me. The windows roll down. At that moment, I am thinking – this is it, this is the end for me. Now and here. But no – suddenly a bald cop sticks his head out of the window and smiles, shouting in a clear danish-norwegian, HEJ HEJ! „Miss, it appears to us that you crossed the road under a red light“. I could not stop myself from laughing then, it was so mystifying – I asked, was there a streetlight somewhere? I quickly explained to them that I live in Southern France and they replied, „just trying to keep you safe, miss“, wished me a nice evening and vroomed away. Probably to discourage someone from recycling plastic waste in the glass waste bin.

What have I been doing meanwhile? Why to ask, all the usual. I almost broke into a vineyard six am in the morning somewhere near Bougnard, after we accidentally fell asleep in the tram; I buried Casey and Simon under sand on Dune de Pylat, after which they all together with Frank and Pierrick buried me completely; swam in the Atlantic Ocean, twice and both times in a white dress; discovered Barcelona in Bordeaux and sent Jack to our Barcelonian sangria-bar with his handsome boyfriend; celebrated Simon’s birthday at a restaurant that served mojito made of tap water; loved myself, the beautiful souls around me and everything surrounding me.

Dear soulmates, winter is over and it is not coming back soon. Those, who made it, are probably happier now than before. Those, who chose to froze, can still remain as icicles. But those, who just don’t care – they need more hugs.

Be kind to the unkind. They need it most.