Sous le soleil

5.jaanuar 2013, kodu, 22:08

caminoni jäänud: 15 päeva

Jah, viimaks ometi on kindel, et minu algselt väga emotsionaalne idee on saamas reaalsuseks. 21 veebruari õhtul alustan oma paljasjalgset rännakut läbi Portugali ja Hispaania Santiago katedraali suunas. Loodetavasti jõuab minuni Eestist magamiskott, kui ei, järgin Douglas Adamsi soovitust ning võtan endaga kaasa vaid käteräti - toimib tekina, kaitseb vihma eest ning vajaduse korral digimuutub piknikutekiks, et ookeani ääres värskelt püütud sardiine nosida. Minu üllatuseks (kuigi - kas ma peaksin üldse enam üllatuma?) on Simon ka äärmiselt kogenud matkaja ning läbis just eelmisel aastal Šotimaal 200km, kuigi ta pole just kõige parem nõuandja, kuna tema nõu on: ära tee seda. Tähendab, mitte siis rännakut ennast, vaid minu viisil, paljajalu ja käterätiga. Ta räägib mulle vahetpidamata õuduslugusid sellest, kuidas ma 20km pärast kuskil Portugali mägedes või kalurikülas mööda kruusateed rooman, tee pooleli jätan ja elu lõpuni tuletõrjedepoos peitun. Seljakott ja saapad, seljakott ja saapad, Siret. Aga ei! Palverännakule minnakse hingega, mitte kotiga. Kaks nädalat viibin siis ka tsivilisatsioonist eemal ning minuga pole võimalik ühtegi pidi ühendust võtta - küll aga ootab teid (loodetavasti) kuskil märtsi keskpaigas, kui tagasi jõuan, üks mahlakas kirjeldus minu jõudmisest Santiago de Compostela katedraali. 

Mitte ainult katedraali, pange tähele. Kuna mul kuidagi õnnestus ümbritseda end ka siin peaaegu sama fantastiliste inimestega, kui Eestis (jah, ma mõtlen just sind), teatasid Casey ja Simon rõõmsalt, et tulevad mulle Hispaaniasse vastu. Muidugi, kuidas ma saaksin tulla Bordeaux'sse tagasi paljajalu! Tõeline Tuhkatriinu-lugu, kus prints väikese papu kurnatud jala otsa torkab. Minu jaoks tähendab see aga seda, et pean teekonna Portost Santiagosse läbima linnutiivul. Ilmselt aimate, et ma suur planeerija pole, küll aga kohutas mind veidi tõik, et suur osa teekonnast on kõva pinnas. Kõva pinnase peal on minu väikestel jalakestel tõenäoliselt valus kõndida, eriti pärast paarisadat kilomeetrit, seega võtsin ette Portugali kaardi ning otsustasin Valencani kõndida hoopiski mööda ookeaniäärt ja rannaliiva. Loodetavasti jõuan märtsi alguse paiku Santiagosse ning lendan sealt edasi Barcelonasse, kus mind ootab soe silmapaar, papud, määramatus koguses tapas't, kannutäis sangriat ja lõputul hulgal naeru ja naerupisaraid, need on need kõige paremad pisarad. Usun, et sellise motivatsiooniga suudan kahe nädalaga teekonna läbida küll. Ja kui Eestisse naasen, kõnnime kõik koos Tallinnast Tartusse. Ja natuke peale. 

Märkasite vahest eelmisest postitusest, et ma tegin lõpuks mild oceanic climate'iga rahu. Eile öösel HMSist koju jõudes avasin kõik aknad (ja mul on väga suured sajanditevanused kremooniga aknad) ning katustel möllav vihmatorm mängis mulle unelaulu ja täitis mu kodu värske, soolase, lavendlihõngulise ja lohutava õhuga. Hommikul tulvas avatud akendest sisse karge päikesepaiste ja peegeldas öiseid sillerdavaid vihmaloike mu köögipeeglilt päikesejänkudeks ukse kohale. Täna loengus muundus vihm vihaseks tormiks ja peksis palmipuid vastu maast laeni aknaid, aga ma suutsin sellegipoolest ühe Austria neiuga koju suunduda, kuigi tema pidi Barrier St Genesis bussi peale ümber istuma ja veelgi kaugemale sõitma. Hiljem epiceriest värske baguettiga kodu poole jalutades ei püüdnud ma enam hüpata üle lompide, vaid mõnulesin lõpmatus vihmas ja tänasin mõttes loodust puhastumise eest. Tõsi ta on, vihmavarjud on liiast. Ookeanist ja veinipuudest küllastunud kaela sadav veesein ei ole alati halb, mõnikord on see lausa nauditav - kui seda vaid endale lubada. 

Vihmas sumpasin seetõttu, et tänu kaunishingede toele sain viimaks oma üüritšeki postitatud. Jah, ma jõudsin oma esimese tšekini! Värisevate käpakestega kritseldasin oma esimesele tšekile, mille turvakood kandis julgustavalt numbrit 88, üürisumma ja korteriomaniku nime; tantsisklesin läbi vihma tubakapoeni, kus müüakse ka postmarke ja ümbrikuid, soetasin lehe Prantsuse postmarke ning surusin lõpuks tšekiga ümbriku kollase postkasti pilust auku märgistusega Gironde (33). Tunne oli hea, kuigi koju jõudes märkasin, et mild oceanic climate oli terve markidelehe minu laua külge kinni kleepinud. 

Tänane prantsuse keele loeng oli mõtlik. Meil on kaks professorit, tänane oli rabavalt kaunis keskealine naine, kes töötab veiniajakirjanikuna Figaros ning omab doktorikraadi Prantsuse kirjanduses. Suurema osa õhtusest loengust veetsime (prantsuse keeles) arutledes kolme põhilise prantsuse tegevuse üle: suitsetamine, veinijoomine, söömine. Teate, miks prantslannad nõnna õblukesed on? Nad ei näksi. Prantslased söövad hommikust, nad söövad lõunat, nad söövad õhtust - ja naudivad iga toidukorda. Ärianalüüsi kaasusest meenub, kuidas eurooplased viitasid ameeriklaste toidukultuurile - "grazing", nagu lehmad, kes päev läbi rohtu järavad. Mõnuga löön pannile pool pakki võid ja söön eelroaks terve kera camemberti - ma elan Prantsusmaal, olen ka natuke prantslanna ju. Kaalujälgijad, kartke. 

Müstiline on ekspatina elades jälgida radu, mis inimesi kokku viivad. Eilne õhtu HMS Victorys tõotas tulla samasugune, nagu kõik eelmised - mina, Simon, Casey, Frank ja Malte ajamas juttu ja võibolla mängimas paar setti piljardit. Frank läks aga koju ja Malte oli trennist väsinud, seega lõpuks mängisime piljardit hoopis Scottiga (Kanada), kes muide oli esimene kaasvälistudeng, kellega Bordeaux's tutvusin oma esimesel päeval. Lõpuks maabusime suurde lauda, mille geograafiline koostis oli USA, Kanada, Austraalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Eesti (ja võib-olla veel mõni maa). Vestlus oli intensiivne ja üllatav ja ma arvan, et seda saab mõista ainult keegi, kes on ise samas olukorras olnud. Kultuuridevahelised erinevused ja paradigmaatilised nihked avalduvad tuhande päikese jõuga, aga taanduvad ühiste hirmude ja kogemuste tasandile, tuletades meelde - päikeseid pole tuhat, me oleme kõik ühise päikese all. 

Sous le soleil,

SS