Breakfast at Tiffany's

10. veebruar 2013, Rue Sainte Colombe 

hommikusööke söödud: 3 and counting

Pärast seda, kui Simon mind Superbowli-järgsel hommikul värskete võicroissantide ja apelsinimahlaga üles äratas ning ma tavalisest vähemtorisevana kooli poole jalutasin, mõtlesin, et see pole ju teps mitte halb viis hommikuid alustada. Sestap sõin kolmapäeva hommikul enne kooliminekut toeka hommikusöögi. Mul oli baguette, mul oli muna, mul oli hulganisti juustu ja isegi väike koogitükk. Pruukosti kõrvale piimaga musta teed rüübates vaatasin oma hiigelsuurtest akendest, kuidas vihmapiisad ükshaaval katustele langesid ja mööda antiikseid punaseid katusekive alla tänavale nirisesid. Kõigele lisaks limpsasin tühjaks ka purgikese naturaalset jogurtit koos mustikamoosiga. Küll oli aga hiljem Talence'i jõudes ilm hoopis soojaks ja siredaks läinud ning esimest korda tundsin vajadust oma päikeseprillid ninale pista (loe: konna-goggles). Ma ei tea kuidas, aga tõenäoliselt suure loengukoormuse tõttu, möödus eelmine nädal täiesti linnutiivul. 

Kolmapäeva õhtul läksid Frank ja Casey pittu, aga me olime Simoniga hirmväsinud... Õhtune veiniloeng (seekordseks teemaks Itaalia veinid) lõppes alles pärast kaheksat ning pea oli prantsusekeelseid itaalia veinitermineid pähe topitud. Kuigi loengu lõpus pakutav marsala viis keele alla. Sestap otsustasime, et sööme hoopiski õhtust ja vaatame pärast, mis saab, kuna Casey ja Frank juba pittu kiirustasid. Poed sulguvad Prantsusmaal väga vara ning seetõttu ei saanud me minu armsasse UExpressi suunduda - sõitsime hoopiski trammiga Peixottosse ning asusime ostlema Casino supermarketis. Teate kui tore on poodelda õhtusöögi jaoks, kui üks sööjatest peab õhtusöögi all silmas käntsakat liha ning teine seda, mis tavapäraselt liha kõrvale käib? Viimaks leidsime aga kompromissi - otsustasime valmistleda basmati riisi šampinjonide, punase paprika ja kirsstomatitega, maitseks juustu ka ja mina võin endale liha kõrvale grillida. Suurest solidaarsusest valisin kalkunifilee, kuna see on praktiliselt köögivili. Ühtlasi leidsime veiniriiulist apetiitse hinnaga Corbieres't ja Bergeraci - no kas nüüd just bordoo veinide parimad näited, aga meie kvaasi-vege eine kõrvale sobituvad vast küll. 

Corbieres ja palju-palju baguette'e mu köögilaual

Peost loobumine osutus heaks ideeks, kuna ilm polnud kiita (mis Bordeaux's, mõistagi, on tõeline üllatus). Sedavõrd hubasem oli minu sajanditevanuse kiviseinaga köögis tomateid hakkida. Sõbrad, kui keegi teist päriselt tahab mulle pakikest saata, siis ei ütleks ma ära ühest noast. Tõestatud fakt - mu teelusikas on teravam, kui kööginuga. Me tegime kokku ühe tõeliselt hea mälli - eelnevalt purustasime, maitsestasime ja küpsetasime suures potis võiga läbi köögiviljad, mina praadisin võiga läbi ka seened ja hirmutasin Simonit väga-väga, kuna ma ei kasuta segamiseks mitte pannilabidat, vaid teen nagu multikakokad ja keerutan oma seenekesi lae all (ainult 2, maksimum 3 lendas talle pähe), keetsime riisi, segasime sisse terve paki emmentali ja terve paki camemberti, mina lükkasin veel oma kalkuni ka pannile ning õhtusöök võis alata. Prantsusmaaga on selline lugu, et siin olles on alati tunne nagu filmis. Mitte ainult olustik ja õhustik, vaid ka kõik muu paneb täiesti unustama, et olemas on ka reaalsus. Olen nii hiljuti kui ka mitte nii hiljuti kuulnud kriitikat oma reaalsustaju suunas - aga kellele seda vaja on? Ma valin pigem oma õrnvihmase, kardinates lehviva ja Corbieres'iga vürtsitatud muinasloo Bordeaux' elegantsetel, pisut räpastel ja käänulistel tänavatel, aitäh. 

Neljapäeval pärast kooli olime kutsutud Franki juurde. Alguses mõtlesin hoopis Bordeaux'sse sõita ning õhtul tagasi tulla, aga samas oli kell loengute lõpuks juba pärast viit, seega polnud mõtet. Võtsime hoopiski Simoni kitarri ja laulsime kurblikke grungelugusid, nagu ühes tõelises välistudengiunelmas kombeks. Ei, päriselt, meie repertuaari kuulus ka Let It Be ja Falling Slowly, ainus, mis puudu, oli lauanurgal lebav kommunismi manifest, Che Guevara pildiga t-särk ja täissoditud Sartre'i originaalkogumik. Frank elab kohas nimega Alcatraz, okei tegelikult on selle nimi ühiselamu. Toad näevad välja nagu allveelaevas, aga on nii suured... Mina oma ülikooliajast mäletan ikka oluliselt väiksemaid tubasid. Ausalt öeldes ega me millegi targaga tol õhtul hakkama ei saanud, ajasime niisama juttu ja arutasime kultuuriliste erinevuste üle, eriti, mis puudutab haridussüsteemi. Polnudki vaja neljapäeval väga palju sipelda, kuna reedel ootas meid suur pidu H36-s, mida Simon nädalaid oodanud oli. Nagu teate, olen mina ju suur klubilõvi... wait, no. Reedel pärast kooli sõitsin Bordeaux'sse, et teha üks kiire dušš ja õhtusöök. Head mõtted tulevad mul alati vihmase ilmaga trammis peale - soetasin Carrefourist käärid ja koju jõudes lõikasin endale tuka. Teate, kõige hullem vist polegi. 

Enne H36 oli meil plaanis teha väike predrink Simoni ja Malte juures, kus klõpsisime ka hulganisti väga, väga halbu fotosid. See on tegelikult päris naljakas juba, aga noh vähemalt saab kümne aasta pärast meenutada vibra-udukogusid. Mis on ka midagi väärt. 

Siret, Frank, Ca-"keepsmile"-sey

Siret & Simon

Siret ja Simon vol 2

Casey, Siret, Simon

Kas ma juba ütlesin kui head fotograafid me oleme?

See võiks mõni valimisplakat olla - tähtede poole!!

Õhtu edasi kulgedes liikusime meie Simoni ja Casey'ga Bassins a Flot poole, mis asub Bordeaux'st umbes sama kaugel kui Talence. Frank andis Victoire'i juures väsinuna alla ning läks tagasi koju. Meie jõudsime aga õnnelikena H36-te ning asusime tantsisklema! Olin selleks ajaks leppinud oma kurva saatusega, et pean ikkagi klubisse minema; umbes kakskümmend minutit hiljem võttis mu ümbert kinni Chad (Kanada) ja tõstis mu konkreetselt õhku, rahvahulga käte peale, kes mind siis tükk aega käsipidi lae all ringi surasid. Stagedive! Tantsisime umbes poole viieni (kuigi suurema osa ajast rääkis Simon hoopis ühe IT-tudengiga juttu ning Casey udjas teadmata radu pidi ringi) ning sõitsime maailma kõige kallima taksoga tagasi Bordeaux'sse. 

Sellenädalase pühapäevase brunchi viisime läbi hoopiski minu juures, kuna laupäeva hommikul sai juba Breakfast Clubis käidud. Pange tähele, kõik kaunishinged, kes te mulle külla tulete - Breakfast Club on esimene koht, kuhu läheme. Pühapäeval magasin ma aga totaalselt sisse ning paraku suletakse poed juba kell 12, samuti jäi Casey hiljaks kuna oli väidetavalt haigestunud. See tähendas, et Simon otsis terve Bordeaux' vanalinna läbi, et värskeid võicroissante leida ning leidis lõpuks ühe avatud boulangerie kohe minu juures, Cafe des Artsi kõrval Rue Sainte Catherine'i nurgal. Nagu ikka tavaks, võttis brunch aega kolm tundi, tunnistasime kolme erinevat vihmasadu ning ma sõin ära veel ühe purgikese naturaalset jogurtit mustikamoosiga. Oeh, mis minuga küll toimub... Nüüd aga pean peakese padjakesele toetuma, kuna homme enne loengut on minu esimene hiina keele tund. Nimelt leidsin ühe Adelaide'st  pärit austraalia homo, kes elas aasta aega Shanghais. Vastutasuks õpetan talle kaunist eesti keelt. Jah, kõik juba teavad, et eesti keel on maailma kõige ilusam keel... 

le brunch

Namaste,

SS