langevate tähtede aasta

14. veebruar 2013, Talence/Pessac, 14:38 

pagariärisid okupeeritud: 3 

Mul oli esmaspäeval paha tuju. Muidugi ei tohiks see kellelegi üllatusena tulla, arvestades minu tavalist soodumust esmaspäevadesse mitte eriti sõbralikult suhtuda. Eriliselt positiivselt mõjub Akvitaania mild oceanic climate, mis mu sinised papud minitiikideks muudab ja varbaid õrnas vihmavees solgutab. Ühesõnaga mõtlesin pärast loengut depressiivselt loomavaguniga Bordeaux'sse sõita ja pärastlõuna teetassiga teki all veeta, omaette maailmavalu käes vaeveldes. Sakslasest kaunishinged ei luba aga õrnadel põhjahaldjatel mööda sombust ookeanimaad trammini üksi lonkida, seega saatis mind Simon vihmavarjuga trammini (mitte, et see oleks mu varbaid päästnud) ning otsustas siis Bordeaux'sse kaasa tulla. Mõnedel teist on olnud "õnn" näha mind paha tujuga - usutavasti tekkis talle pähe vähemalt neli halli juuksekarva, aga Musee d'Aquitaine'i jõudes olin ma juba tuntavalt paremas tujus, eriti, kui Simon pakkus, et kui ma saan natuke söögikest kõhtu, muutub kõik paremaks. 

Minu juurde jõudes jõudsime aga söögitegemiseni paar tundi hiljem, kuna eelnevalt oli vaja selgeks rääkida sotsialismikalduvustega EU poliitilised arengud, lokaalse naturaalmajanduse võimalikkus ning nooruse hukkaminek läbi moraalse relativismi ja uniformse humaansuse propaganda. Kui me lõpuks shampinjonide lõikumiseni jõudsime, oli mu tuju juba päris heaks läinud. Ma peaaegu, et ei mäleta enam, kuidas liha maitseb, aga vürtsikas ingveri-tomati-seenepasta viis igal juhul keele alla, nagu ka viis tundi poliitilist maailmaanalüüsi pärast seda. Simon jäi diivanile tukkuma, kui mina tegin öövahetuse koos ühe turundusgeeniusest kaunishingega, keda ootas hommikul valge deemoni juurde minek (ei, siiani ei käi ma arsti juures, kuigi köha ei taha juba viis nädalat mööda minna). Kui kaunishing hommikuvalges kauges Eestis lahkuma pidi, oli mul alles veel hilisvarane öö. Just aovalges tulevad parimad mõtted, ning otsustasin minna Bordeaux' peale hulkuma, et leida mõni pagariäri, kes mulle värskeid sarvesaiu pakub. Sõber Google väitis, et Rue Sainte Catherine'il avatakse nii mõnigi pagariäri juba kell kuus, seega tõmbasin papud jalga ja sukeldusin prügiautode mürinasse mattunud päikesetõusueelsesse öhe. 

Linn võttis mu vastu ja silitas õrnalt mu ninasõõrmeid võiaroomi uppunud hommikuse õhuga.  Jahe hommikukaste tegi kõikide pagariäride aknad kergelt uduseks, kui uste vahelt kuumavat ahjuõhku hoovas. Paraku olid need uksed aga suletud, kuna Prantsusmaal teatavasti kella kuuene avamine tähendab seda, et pagar võib otsustada avada näiteks 8:30. Minu Põhjala tahtejõud ei lubanud aga ilma saagita koju pöörduda, seega otsustasin oma sarvesaiad ikkagi leida. Kõndisin läbi terve Rue Sainte Catherine'i, mis teatavasti on Euroopa pikim jalakäijate tänav, otsisin saiakesi Victoire'i väljaku kaare alt ja St Micheli ümbrusest, Cours Alsace-Lorraine'ilt ja Victor Hugo avenüült. Punase pisikese rulaga noormees minu ees vuras läbi ärkava Bordeaux' mu ees ja muutis hommikuseikluse veel natuke maagilisemaks, kui jõudsin St Nicolas kohviku ette ja nägin kedagi sees liikuvat. Sel hetkel sai mul kõrini, rääkimata sellest, et ma pole enam väikene ja öö läbi üleval püsimine pole teps mitte sama kerge kui kunagi ülikoolis käies või muusikuna hedonismi harrastades. Otsustasin sisse tungida. 

Härrasmees leti taga vaatas mind kui ilmaimet ja lasi mu sisse. Rääkisin siis oma (nüüdseks juba emakeeleks saanud) hommikuses prantsuse keeles, et tahaksin hirmsasti saada kuskilt ahjusooje croissante ja olen hirmus väsinud, aga oleks vaja teha ühele diivanil tukkuvale sõbrale üllatus, kuna ta kannatas kaksteist tundi mu halba tuju ja oli nõus läbi vihma Bordeaux'sse kõndima, et mu maailmavalu leevendada. Nicolas naeris ja ütles, et kui ma olen nõus ootama, võib ta paar sarvesaia ahju pista küll. Palusin siis tassikest kohvikest ja ütlesin, et ootan hea meelega. Ta seadis varahommikusele Rue Sainte Catherine'ile üles lauakese ja toolikese ja tõi mulle pisitillukese tassikese aurava espressoga. Üldiselt ma kohvi ei joo ning olgugi, et prantsuse kohv on meeliülendavalt maitsev, on see ühtlasi ka väga-väga kange ning arvestades mu tollehetkest üleväsimuse ja seiklusärevuse kokteili, arvasin, et peaksin kõrvale võtma ka klaasikese vett. Nicolas' oli ukse lahti jätnud, kui ta kohvikut valmis sättis, seega hüüdsin üle ukse, kas saaksin pisut vett ka. Millegipärast küsis ta, kas sooja või külma. Ütlesin lihtsalt, et paluks lihtsalt natuke vett, kuna prantsuse kohv on nii-nii maitsev, aga nii kange, ise jube uhke oma endaarust nii terava ja tabava nalja üle (okei, tollel hetkel öisel Sainte Catherine'il oligi see suht tabav). Mu huumorimeel on aga paraku halb ka normaalses konditsioonis - Nicolas' tuli paari hetke pärast tagasi teise kohvitassiga, mille sees aurav kuum vesi. Ma ei suutnud naeru tagasi hoida, lürpisin oma keevat vett ja kuuma kohvi ja täitsin tänava rõkkava naeruga, mis lilli täis rõdudelt vastu põrkus ja hommikumaagiaga põimus. Mõnekümne minuti pärast hüüdis Nicolas' mind tuppa ja pakkus mulle ahjusooje, võiga ületõmmatud värskeid croissante. Ajasime veel veidi juttu ning ma pakkusin end talle appi imekauneid kooke ülesseadma, ent ta pistis mulle kotti veel hoopis ühe pain au chocolat ja õhutas mind teekonnale. 

Uhke naeratus näol, seadsin sammud järgmisesse pagariärisse, kust haarasin kaasa ühe mureda vaarikakoogi ja, arvasite õigesti, tartelette aux fraises. Arvan, et kondiitrineiu polnud aastaid nii vara hommikul kedagi nii õnnelikku näinud. Olles selleks hetkeks juba umbes kaks tundi ärkavas Bordeaux's ringi kolanud, otsustasin, et üks tõeline hommikusöök peab sisaldama ka värskeid puuvilju. Õnneks oli UExpressi ukseke avatud, seega kõndisin lihtsalt uljalt sisse. Tuleb välja, et kaubatoomise aeg ja ostlemise aeg on poodides ikkagi kaks erinevat asja ning sõbralik turvamees eskortis mind pehmelt välja, kuniks ma süüdimatult puuviljaleti ääres parimaid laime ja apelsine valisin. Aga päris ausalt, ka temal tuli pisuke naeratus peale. Seepeale otsustasin korra Lafargue'i väljakul jalga puhata ning siis edasi Victor Hugo turule minna, mis teoorias peaks avatud olema juba kella viiest hommikul. Place Lafargue'il haaras mu pilku imeilus valge tuvi, mis püüdis väljaku rohelisi tulesid ning küütles aovalguse pehmes säras. 

Ning jah, Victor Hugo turg oli kinni. 

Pärast oma mitut tundi hommikuseiklust jõudsin lõpuks koju, katsin laua ahjusoojade saiakeste ja koogikestega, praadisin võiga terve pannitäie shampinjone, lõikusin pooleks taldrikutäie kirsstomateid ja valasin veiniklaasi värsket apelsinimahla. Omast arust sain ma päris hästi hakkama, eriti arvestades, et ma tavaliselt hommikusööki ei söö, ning kell oli juba vaikselt kaheksast natuke mööda tiksunud. Küll aga polnud minuga nõus väga pahur Simon, kelle tukastuse ma katkestasin kilkega SIMON SÖÖÖÖ-MAAAAA. Arvestades tõika, et ta oli püüdnud mu tuju paremaks teha, siis tukkuma jäänud, kuna ma huvitusin rohkem Eestimaa kaunishingedest ning diivanil oma kaela kangeks maganud ja seejärel aovalges üles pekstud, et võisse uputatud seeni süüa... no ma oleks ka arvatavasti pahur olnud. Varsti saab ta seda mulle aga ilusas emakeeles öelda, kuna finantsgeeniusest sakslane sukeldus humanitaarteadustesse ning asus eesti keelt õppima. Teda ei peatanud isegi teadasaamine, et eesti keeles on neliteist käänet ja sõnad nagu "jäääär". 

Kolmapäevane prantsuse keele loeng oli erakordselt elav, kuna teemaks oli ühiskonna areng ning meie tulevik 30 aasta pärast. Mingil kummalisel põhjusel oli ainus minu maailmavaadet jagav tudeng eelnevalt mainitud Adelaide'ist pärit Austraalia homo ning ameeriklased said viis väikest infarkti, kui teatasin uljalt, et globaalne soojenemine on kriisimehhanism-äriidee massidega manipuleerimiseks ning et ravimifirmad huvituvad ainult kasumist, mitte kellegi tervisest. Pärast loengut oli meil paar tundi aega enne suurt jalgpallimatši - Manchester United vs Real Madrid. Harjutasin glory glory laulmist ning otsustasime veidi Bordeaux' peal ringi udjada. Ausalt öeldes polnud meil absoluutselt mitte mingisugust plaani, lihtsalt võtsime ette erinevaid tänavaid ja ekslesime sihitult mööda seda imeilusat ja maagilist linna. Käisime ära ka suures katedraalis, ent see ei tekitanud minus mingit emotsiooni... Erinevalt Notre Dame'i kirikust. Teatavasti ei saa ma tihti kirikutesse mingil põhjusel sisse minna, no ei teki tunnet. Kuidagi võõrastav. Sama lugu oli ka Notre Dame'iga - Simon läks sisse ja mina uudistasin kiriku kõrval platsil väikesi antiigipoekesi. Ühel hetkel käis mu peas aga klõps!, ütlesin endamisi what the hell, mis arvestades situatsiooni polnud vast kõige tabavam, ning kalpsasin kiriku hiigelsuurtest ustest sisse. 

KÕMM! langesid minu taga uksed kinni ja kajasid löövidelt ja sammastelt hukkamõistvalt vastu. Sellist vaikust, sellist rahu polnud ma ammu kogenud. Kirik oli pime, ainult külglöövide all pühakute altaritel põlesid pikad küünlad. Tagant kolmandas reas istus palvetav mustas rüüs preester, kes minu teatraalsest esinemisest veidi ehmunud oli ja staatilise energia keerlema lõi. Ma ei julgenud hingatagi. Olles end mõne minuti kogunud, panin vaikselt ühe papu teise ette ning püüdsin vaikselt, tasa-tasa, liikuda külglöövi küünalde juurde, ent mu punased ketsid tegid kriukse just täpselt valedel hetkel ning mul oli tunne, et nii Jumalaema, kui preester, kui kõik pühakud viibutavad minu suunas oma pühasid sõrmi. Teisel pool kirikut leidsin püha Antoniuse ikooni ning millegipärast tegin sel hetkel oma peas kirikutega rahu. Istusin veel tükk aega altari ees viimase rea pingil ja vaatasin pimedat kirikut. Päike oli loojunud ning ülakorrusel, täitsa laevõlvide all, süütas keegi küünla, mis valgustas nurgakabeli kohal seisvat viimsepäevapasunat puhuva ingel Gabrieli kuju. Istusime vaikides. 

Notre Dame'ist välja tulles oli maailm teistsugune, lausa võbelev. Kõndisime vaikides, kuni pöörasin oma pead ühe ukse poole - tegemist oli sellise tillukese kohvik-baariga, mis pärineks justkui teisest sajandist. Sees oli kaks meest, kes naeratasid laialt ning kutsusid mind käeviipega sisse. Kas lähme? Muidugi. 

Kohvikus oli kolm lauda, mille taga hallipäised vanamehed tagusid turakat ja veeretasid täringuid. Baarmeni nimi oli Laurent ning meid kutsus sisse Musse. Mida me joome? Simon sakslasena tellis solidaarselt ühe õlle, aga mina pidin tõestama oma prantslaslikkust ning vastasin kõlavalt JAH! kui Musse Laurent'ilt Ricardi valada palus. Teate küll - Ricard, Pernot, kollane aniisiviin, mida prantslased kutsuvad hellitavalt "pastis". See valatakse pisikesse klaasi ning lisatakse jääkülma vett, mis muudab vedeliku piimjaks. Ühtlasi on see päris... ee, omapärane. Noh, päris jälk tegelikult. Aga põhjala hingega tunnistan ma külalislahkuse olulisust, naeratasin, ja limpsisin väikeste sõõmudega  Marseille'i imejooki. Rääkisime Musse'ga veel tükk aega, kõik joogid olid meile maja poolt ning tutvusin veel mitme Prantsuse härraga - loomulikult rääkisime ka Tallinnast, Eestist ning sellest kui imeline maa see on. Musse rääkis mulle imelise loo, kuidas ta kolis Prantsusmaale seitse aastat tagasi, taskus 2 eurot ning oskas öelda "merde". Täna on ta üliedukas ärimees, oli seotud Bordeaux imesilla ehitamise projektiga ning omab korterit Notre Dame'i kõrval. Inspireeriv. 

Viimaks oli aeg lahkuda ning Laurent nuhtles verbaalselt üht härrasmeest, kes tahtsis klaasikest valget veini - pähh, see on hiirtele! Võta ikka pastist, nagu Siret, kange naine. - Siret, see on ilus nimi, kas see on see eestlanna? Pagan, kurb oli lahkuda, aga Musse lohutas, et võime iga hetk tagasi tulla ning vein on tema poolt. Vanahärrad krõbistasid oma täringutega ning me lahkusime HMS Victory poole. Matš oli hea, tulemus jäi viiki, Pierrick ja Simon rääkisid suurema osa ajast tootmiskulude J-kurvist, devaluatsioonist ja Euroopa fiskaalpoliitikast. Kaua ei saanud me väljas olla, kuna täna on Suur Asteroidipidu, millest kuulete hiljem. 

Tõepoolest, käes on langevate tähtede aasta.

SS