päikeselaigus

17.veebruar , Rue Sainte Colombe 22:40 

LOTRi episoode vaadatud: üks ja pool

Nojah. Ütleme siis nii, et mõni aeg tagasi sai hunnik mu siinseid sõpru kutse ühele peole, kutse oli e-kirja manuses. Kutse pealkiri oli ShootingStarParty.pdf. Täpselt samal hetkel, kui me peo lõpetasime, kukkus Maa peale shooting star. Mentaalne märge edaspidiseks - teemapidude korraldamine pole vist hea idee...

Pidu ise? Eepiline. Kõikidele, kes usuvad siiani, et mu kodu on crazy hoarder's nest (kuigi, ausalt, palju on ikka võimalik pooleteist kuuga hoardida?), ütlen ma niipalju, et ma olen proovinud oma imearmast vanalinna kodukest hoida vähemasti Pariisi kunstniku korratasemel. Esmaspäeval näitas aga üks pedantne sakslane mulle, kuidas tegelikult harja kasutatakse ning mis otstarve on käsnal. Üllatavalt tore oli, eriti kui Simon kraanikausi kohal ohkas ja möönis, et geeniused ei hoomagi segaduse mõistet, kuna nende meel on muuga hõivatud. See oli vist kompliment. Igal juhul keerlesin mopiga läbi oma kodukese ja lubasin endamisi, et suudan ära visata Quinconces'i väljakult leitud hõbedase aafrika nuusktubakatopsi, kolm kivi Garonne'i äärest ja plastikust vahuveinikorgi. Paar nädalat vana restoraniflaieri ka, ausõna, ma luban. 

minu köögi baariletike 

minu kirjutuslauake

Koduke püsis korrake ning ootusärevus aina kasvas. Pinget tõmbasid maha vaid prantslaslikud filmimomendid. Teate, kogu aeg käiks kaameraga ringi, kui elu oleks film. Kolmapäeval enne jalgpallimatši olin Bordeaux' peal rändamisest ja Notre Dame'i baaris elunautlemisest nõnna näljane, et keeldusin enne ampsusaamist HMS Victory poole minemast. Lihtne lahendus: võtame Cateringist ühe bageli. Teate küll, see hetk, kus tekib mõte, et "võtaks kerge ampsu", ja siis kondenseerub ajukoorele mõte burksikastmes nätskest saiast, mida vihmavalingus järada, kaste ja viisteist kuud vana kapsasalat sallile tilkumas. Reaalsus? Haarasime Cateringist kaks bagelit, mina kana-kreemjuustu, Simon avokaado-punasesibula oma. Istusime mu kodu ees Lafargue'i platsil pingile ning ma tõin ülevalt toast kaks klaasi (jah, päris klaasist tehtud klaasi) punast veini. Apollos oli parajasti jazz-kontsert, kõik uksed-aknad pärani lahti, niiet meil oli sisuliselt privaat-live kontsert. Õhtusöök Lõuna-Prantsusmaal jazzi ja punase veini saatel? Miks ka mitte, miks ka mitte, sõbrad. 

Neljapäeval sättisin end värisevate käpakestega valmis ja pühkisin köögiletilt viimase küpsisepuru. Aga mitte maha. Täpselt 20:14 helises mu interfon ning esimeseks külaliseks oli Casey, kes tõi juustu, soolaküpsiseid, veini ja Belgia õlut. Veidi hiljem jõudis kohale ka mu ülejäänud rahvusvaheline seltskond - Frank, Malte, Simon ja Pierrick. Proovisin küll alguses olla viks ja viisakas, mängida sulnist liftimuusikat ja pakkuda naeratuste saatel õrna käeviipega noormeestele soolaküpsiseid, aga me oleme selle jaoks natuke liiga lahedad. Hollandlane nägi kurja vaeva, et mu muusikasüsteemi sisse häkkida, mistõttu mu pisikesed Logitechi kõlarid hakkasid otsekohe mürtsuma Madalmaade rütmides, Malte ja Simon arutasid omavahel Couchsurfingu lõbusid ning mina tegin Caseyga maailma kõige parema lubaduse: mina aitan tal järgmine nädal mootorratast osta, tema sõidutab mind juuni lõpuni ükskõik kuhu. Parim diil pärast Euroopa stabiilsusmehhanismi. 

les aperitifs

"no way"

"yes way"

"NO WAY!!!"

TULNUKAD TULEVAD

Kultuuride kokkupõrge oli rikastav, värvikirev ja üdini positiivne, eriti kui me Simoni, Pierricki ja Caseyga umbes nelja paiku Jungle Speedi mängida üritasime (siinkohal tervitused kõikidele Tartu kaunishingedele, kes kolm aastat Jungle Speedi terrorit taluma pidid. also, igatsen teid väga). Lõpuks kerisid väsinud kutid (peale Franki ja Malte, kes pidid järgmine päev sõitma Toulouse'i spordivõistlusele) mu hiigelsuureks voodiks lahtikäiva diivani peale kerra, kuna mina oma laealusesse pessa ronisin. Täpselt samal hetkel langes maale langev täht. 

Reedene golfitund lõppes positiivse üllatusega - treener pakkus mulle võimalust Bordeaux Lacis tema golfikeppidega harjutamas käia, mis minu jaoks tähendab kiirteed Tigress Woodsi saatuseni. Ja nüüd ma vabandan väga, väga siiralt kõikide Põhjala rüütlite ees, kes te trotsite Eesti veebruari - pehme muru peal päikeselaigus õitsvate nartsisside keskel golfipalle taguda on üks äärmiselt meeldiv tegevus. Eriti, mis puudutab päikest. Siin on kogu aeg soe, olgugi, et vihmane - vihmane tähendab aga ka seda, et kogu aeg on külm. Teate ju küll, märjad papud on külmad, vihm tuleb kraest sisse ja on külm, niisked kiviseinad on külmad... Millegipärast otsustas vihm aga vingerpussi mängida just siis, kui ma temaga ära harjusin ning alates reedest olen elanud tõeliselt Lõuna-Prantsusmaal. Pärast golfitundi pidin end tõsiselt motiveerima, et olla suuteline ülikooli palmiaiast siseruumidesse loengusse minema, kuigi otse akna all oli päikeselaigus pikutav Jaapani aed.

Loengu lõppedes algas meie Great Movie Weekend. Nimelt sõitsid Malte ja Frank Toulouse'i käsipallivõistlustele, mis tähendab, et meie käsutuses oli sakslaste kahekorruseline korter suure valge seinaga. Suur valge sein tähendab ülikoolikeeles videoprojektorit ja hulganisti filme, mida seinale fotoniseerida. Ei, plaanid olid kõvad - Harry Potteri maraton, Lord of the Ringsi maraton (jah, mul on kõik directors cutid ja extended versionid, mis teeb kogupikkuseks ca 15 tundi), sekka võib-olla Jan Uuspõld läheb Tartusse. Me kõik teame, et kui sakslane teeb plaani, siis ta ei murra plaani ka siis, kui see oleks võib-olla paslik, välja arvatud, kui ta kohtub mõne tornaadoga. 

Seekord olin tornaadoks mina. Reede õhtu oli tegelikult hoopis täielik zen ja neljajuusturavioolid pestokastmes (ausalt, esimest korda elus pole mina parim kokk sõprade seas) ning kui meil lõpuks meelde tuli, et tegemist on filmiõhtuga, vaatasime moepärast mõne Office'i episoodi. Laupäeval vedelesin päikeselaigus ja sundisin meediamängurisse hoopis Shrek 2-e, pärast mida sai pidulikult alata meie LOTRi maraton. Videoprojektorit me ei saanudki, Harry Potter ei laadinud õigel ajal üles ja Jan Uuspõld oli pärast Tujurikkuja eestlaste kannatuslaulu vaatamist (inglisekeelsete subtiitritega, muidugi) Simoni jaoks tõenäoliselt liiga suur samm meie põhjala hinge sisemaailma. Ohkasime raskelt ning valmistusime raskelt oma järgnevaks viieteistkümneks tunniks ning tõmbasime siravale päikesele katted ette. Poole filmi pealt läks kõht tühjaks ning ma tegin saatusliku vea - palusin korraks katted eest tõmmata. Korter täitus lõunamaise sooja päikeseõhuga ja aeg kadus umbes kella kaheni öösel, pärast seda kui olime arutanud teemaderingi alates USA välispoliitikast ja keskpankade kartellist lõpetades intergalaktilise sõja ja erinevate juustusortidega. Sekka ka selgitus, mida Tujurikkuja kannatuslaul ikkagi tähendas. Poole öö pealt õppisin veidi saksa keelt, tõlkides ära kõik Simoni filmipealkirjad ja seriaalipealkirjad tema kõvakettalt; sakslastel on nunnu komme filmid saksa keelde tõlkida. Dunkler Ritter, kutid. Dark Knight, noh. 

Pärast kanget, aga maitsvat espressot rühkisime Tolkieni radadel edasi kuni Kahe Kantsini, viimane kord, kui mina kella nägin, oli veidi peale kuut hommikul - seal sai minu füüsiline jaks eeldatavasti otsa. Pean möönma kogu aususega, et tegemist oli kõige läbikukkunuma LOTRi maratoniga nohikute ajaloos, aga ühe kõige ägedama filminädalavahetusega üle tüki aja. Isegi kui ma olin tavapäraste filmiõhtute grillvorstide ja kanakoibade asemel sunnitud sööma pestoravioolisid ja päikesekuivatatud tomatitest pastat. No oli maitsev, ei saa midagi öelda. Mingil seletamatul põhjusel tõusid mu ripsmed juba kella üheteistkümne paiku ning ilm oli veel ilusam, kui eelmisel päeval. Otsustasime Franki ja Malte ära oodata, väidetavalt pidid nad kolme paiku Talence'i jõudma. Seekordseks brunchiks tõi Simon mulle... värske tartelette aux fraises'i! Ma igatsen niiväga suitsuheeringat, musta leiba ja Eesti piima, aga seda maasikamaiust kodumaalt ei saa. Otsustasime aega surnuks lüüa Talence'i avastades. Tõsi, tegemist pole just maailma kõige huvitavama asulaga, mida avastada, aga seadsime sammud mööda Cours de la Liberationi Peixotto pargini, mis on umbes täpselt kõige parem koht, kus sellist päeva mööda saata. Kiikusin oma isu täis väikesel mänguplatsil, mille ees oli tiik, mille peal oli Jaapani sild, mille alt ujusid läbi imekaunid pardid ja luiged, kes tegid kluk-kluk-kluk karusselli muusikaga ühes rütmis, mis heljus läbi laste kilgete ja kevadise sooja õhu. 

ma just ehitasin selle liivalossi

nii juhtub kui liiga pikad jalad on kiige jaoks

Malte ja Frank jäid paraku paar tundi hiljaks ning otsustasime siis juba Bordeaux'sse minna. Kõigepealt jalutasime minu juurest Place Gambettani. Siis jalutasime Gambettast Place de Chartronsini. Seejärel Chartronsist Grand Theatrini ning selleks hetkeks olin ma nii väsinud ja nälginud, et oleksin peaaegu Quinconces'il maha viskunud ning keeldunud edasi minemast. Oodake, ma tegelikult tegingi seda. Olukorda ei muutnud oluliselt paremaks tõik, et Simon lihtsalt naeris ja ütles, et me oleme täna maha kõndinud ainult 11 kilomeetrit ning kuidas ma kavatsen kaks nädalat iga päev 25-30km paljajalu kõndida, kui ma juba Bordeaux vanalinnas jonnima hakkan. Sellepeale jonnisin igaks juhuks natuke kõvemini ning läksime ruttu-ruttu mööda Rue Sainte Catherine'i Cafe Des Artsi, kus Simon lubas mul kõvasti liha süüa. Kõvasti liha me ka sõime, isegi Simon va vegan võttis hoopis lõheprae. Mina pidin peaaegu õnnesurma surema kui lugesin menüüst oma lemmiksõnu: tartare de boeuf, mis sisuliselt on hunnik toorest veiseliha segatud toore munaga. Cafe des Artsi terrassil klaasikese Bordeaux' veini ja hunniku veisega istudes ja Saksamaa ning Eesti maksupoliitika erinevusi ja sarnasusi arutades mõtlesin, et päikeselaigus saab ka päikeseta istuda. Päris tõsiselt kohe. 

boeuf tartar

Leebed musid mu tuhkrute pisikestele ninadele 

Päikeselaigus kohtume,

SS