l'escrime

20.veebruar 2013, Pessac, Lõuna-Prantsusmaa13:12

cappuccinosid vahukoorega joodud: 283 and counting

Ma tegelikult kohvi ei joo, aga teate, ülikooli kohvikutädi paneb mulle alati nii suure hunniku vahukoort cappuccino peale, et ma lihtsalt pean... Pean. Täna oli meie viimane prantsuse keele loeng, homme on eksam. Sõime just lõunat kooli aias palmide all. Päike paistab lagipähe ja palmide kõrval on tiigike, mille ääres kuldne liivake ja varbaid kastvad õppejõud. Minu muinasjuttu mahtus täna lausa kaks rüütlit - Jack tegi oma presentatsiooni vehklemisest ning piduliku sündmuse puhul tuli kohale vehklemiskostüümis. Pärast esitlust viskas Alexis, meie õppejõud Jackile pidulikult kinda näkku, kutsudes teda duellile. Tulem siin: 

Nüüdseks on sooja ilma ja päikest olnud peaaegu nädal aega ja kõik mured, ükskõik kui suured, tunduvad Lõuna-Prantsusmaa päikese all pisikesed ja kauged. Homme õhtul olen juba Portos, et alustada oma teekonda Santiagoni. Teekonna võtan ette oma Alfie-bagiga, teate küll, see pisike lõvi pildiga, mille ostsin 2 naela eest Londonis Briti Muuseumi lasteosakonnast. Ma ei karda, aga ma kardan niiväga. Otsustasin kõndida esimese poole teest mitte tavapärasel teel, vaid mööda ookeaniäärt Vila do Condesse. Piltide järgi ootab mind muinasjutt - aga eks tegelik rännak toimub vast rohkem mu peas ja hinges. 

Eile oli mul jälle Paha Tuju ning seekord helises täpselt õigel hetkel mu interfon - Simon! Ta tõmbas mu hiigelsuurtelt akendelt katted eest ja ütles, Siret, väljas paistab päike. Istusime Apollo terrassil päikeselaigus, nautisime maailma parimat valget veini, jalutasime Victoire'i väljakuni, istusime ka seal terrassil ning läksime siis õhtusesse veiniloengusse, seekordseks teemaks Garonne'i vasakkallas (jah, just täpselt - St Emilion ja kõik need teised). 

Luban siiralt kirjutada enne lahkumist veel ühe pikema postituse, aga tahtsin täna teiega lihtsalt rõõmu jagada. Püüan päikesekiiri läbi mõtete teieni edastada. 

SS