12 apostlit

4.veebruar 2013, Bordeaux Ecole de Management, auditoorium 104, Talence, 15:02

hole-in-ones: 23

Kolides uude linna elama, läbivad kõik ekspatid valuliku harjumisperioodi. Kõik keeled on sassis, tänavanimesid ei tea, kogu aeg sajab vihma, pangakaardiga maksta ei saa... Nutulaul võiks jätkuda veel kaua, kuni ühel hommikul laulab linn sinuga ühes, vaikses, pulseerivas rütmis kaasa. Vihm muutub pärlendavaks uduks, mis langeb sajandivanustele tänavakividele ja värskendab unist nägu. Mööda Rue des Ayres'i trammipeatuse poole jalutades muutub samm kergemaks, kui tänavatöölised pisikesest, aga võimsast kõlarist mu hommikuidüllile soundtracki mängivad. Pisikese pagaripoe kõrval istuvad aga kolm muusikut, kes  djembede kõmisedes säravvalgeid hambaid vihmapilvede vahelt piiluvale päikesele paljastavad. Linna tuksumine käib koos minuga kaasa ja ma jõuan trammipeatusesse täpselt õigeks ajaks, prantsuse vanahärrad kergitavad möödudes kaabut - bonne journée - ja tuul sasib õrnalt mu tänava punaseid siidilinte. Sellega võin lausa ära harjuda. 

Reedel Talence'i jalutades nägin Doyen Brusi läheduses võilille. See pisike päikeseratas tegi mu meele heaks tervelt järgmiseks kolmeks päevaks, ent jõudes Cours de la Liberationile ootas mind terve peenratäis kuldseid nartsisse. Ei vihm ega tuul suutnud naeratust mu näolt pühkida. Õnneaura levis üle terve Talence'i, kui ehitusmehed mulle rõõmsalt lehvitasid ja kolmerattalisega latseke oma kikud naerulaginal nähtavale tõi. Lõpuks jõudsin CREPSi, ülikooli spordilinnakusse. Nimelt sain paar nädalat kutse tulla tasuta golfitundidesse, ja seikleva hingena võtsin kutse loomulikult vastu. Jah, ma tean, et golf ei ole sport, et see on praktiliselt võrreldav curlinguga ning on samapalju äge kui kala on liha. Vähemalt olen oma eelarvamustes aus... Wrong. Öelge tere Tigress Woodsile ja võtke oma golfikepid välja, sest Siret on majas. 

CREPSi jõudes tuli välja, et olin esimene, kes kohale jõudis. Pool tundi hiljem selgus, et olin ühtlasi ainus. Mõtlesin - mis seal ikka, kaks kena prantsuse noormeest tahavad mulle golfi õpetada, pole propsi. Nad viisid mind loengusaali, kus kenasid prantsuse noormehi oli veel kümme. Mind pandi istuma keset saali, nemad U-kujuliselt minu ümber, et esitada palju-palju küsimusi. -Mida Sa golfist tead? küsis üks jässakam. -Kuskohas sa õhtuti klaasikest veini võtmas käid? küsis üks pikajuukseline. Pärast küsimustevooru viidi mind lõpuks suure entourage'i saatel keset golfiväljakut. Kaheteistkümne võõra inimese ees soojenduseks puusaringe teha pole just mu eriline fantaasia, aga olin ootusärev ja elevil sellegipoolest. Mis küll võiks olla põnevat ja toredat mingi pulga viibutamises tillukese palli suunas? Kui ma esimest korda golfikepi kätte haarasin ja kuulsin vihinat läbi õhu - shhhhhhh - ja pisike pallike poole väljaku peale lendas, teadsin, et olen leidnud oma suure armastuse. Sama teadsid ka kaksteist treenerit, kes vaatasid mind imestusega ja teatasid, et nende praktikas pole mitte keegi esimest korda keppi käes hoides suutnud mitte ainult pallile pihta saada, vaid ka sirge ja kauge löögi sooritada. Et mind testida, panid nad keset väljakut suure sihtmärgi. Ja ma sain pihta! Ja veelkord, ja veel. Nad andsid mulle proovida erinevaid keppe, trikitasid sihtmärkidega ja parandasid mu swingi. Tunni lõppedes ma õhetasin ja särasin ja tundsin metsikut energiavoogu. Haah, kes ütles, et mulle ei sobi sport! Pikajuukseline treener kutsus mind klubiga liituma ja tunnistas häbelikult, et juba aasta pärast võiksin olla äärmiselt edukas profigolfer. Hahaa! Aga ilma naljata, ma leidsin armastuse. Spordi vastu, uskuge või ei. Nii, nagu mul ikka kombeks, tegin ka Eestile reklaami ning Prantsusmaa on jälle rikkam 12 golfitreeneri võrra, kes teavad, et Skype tuli Eestist, pisikesest Põhjamaa riigist, mis ühtlasi on maailma kõige ägedam maa.  

Pärast golfitundi sain kokku Simoniga, kes ütles, et ta pole iialgi oma elus näinud midagi nii ülevoolavat kui õnnelik Siret. Aga ma olin ka väga õnnelik. Püüdsime BEMi kohvikus Casey't silmata, aga paraku see meil ei õnnestunud - otsustasime suunduda Bordeaux'sse ja oma imeilusat kodulinna nautida. On teaduslikult tõestatud fakt, et kui Siret astub trammi, tuleb päike pilve tagant välja, ent samal hetkel, kui ma tõstan oma väikese papu tänavakivile, hakkab taevast sadama vihma, rahet (!!) ja tuul üürgab nagu ratta peal. Me oleme aga väga suure tahtejõuga inimesed ning otsustasime kohutavast ilmast hoolimata linna peale minna. Seekordseks vaatamisväärsuseks oli Pont de Pierre - Kivisild. Mina Emajõega harjunud hingeke nautisin igat sammu üle laia ja võimsa Garonne'i, kuigi paremal kaldal eriti midagi pole. Peale sinise lõvi/hülgeskulptuuri (mina panin panused hülgele, Simon lõvile). Teisele poole silda jõudes läks tuul nii tugevaks, et Simon tegi oma vihmavarjuga peaaegu Mary Poppinsit ja me otsustasime peituda minu kodu turvaliste seinte vahele, kuniks ilm pareneb. Jõime klaasikese odavat Corbiérest, vaatasime Parks and Reci ning Simon tegi taimetoitlasena pättust, võttes kolm ampsu minu pardinuudlitest. Pole midagi parata, head nuudlid olid. 

Järgmisel päeval jalutasime läbi terve Bordeaux' botaanikaaeda. Nimelt on Quinconces'i läheduses üks imeilus park, täiesti võrreldav Pariisi imeliste aedadega, mille läänepoolses otsas on imearmas botaanikaaed. Paraku oli suurem osa taimi talveunes, väljaarvatud mõned lillekesed. Otsustasime kevade poole tagasi pöörduda ning läksime tagasi parki. Pargis nägime hulganisti linde - ja mitte ainult luiki ja parte nagu Kadriorus, vaid ka imelikke pisikesi kanataolisi punase nokaga tibusid ja mulle jäi silma üks uhke kuldnokk, kes mind viltuse peaga piidles. Keset parki oli Maailma Kõige Ilusam Karussell, mille sees ma rõõmsalt istet võtsin - väikesesse lennukisse ma ei mahtunud, aga vankriimitatsioon oli täiesti paras. Märkasime karusselli kõrval ka suurt mänguväljakut, kus oli laudkiik! Teate, üks istub ühes otsas ja teine teises otsas... Ma pole sellise peal aastaid olnud ja kuna ma eriti palju ei kaalu, oli Simonil lõbus mind kõrgel siplemas näha. Eriti lõbus polnud aga pargivalvuritel, kes vilekoori saatel meid kiige otsast alla ajasid. No ei ole enam kaksteist, paraku... Parandasime meelt pargikohvikus tassi kakao ja värskelt pressitud apelsinimahlaga, päikesekiires suuri seedripuid naudeldes. 

Maailma kõige ilusam karussell

Simon katsetas oma telefoni pildiefekte... Ta ütles, et see on "true SS...soldier", Grand Theatre'i platsil tehtud pilt

üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...

Jardin Public

Samal ajal saatis Malte Simonile sõnumi kutsega õhtusöögile. Minu esimene dinner party Bordeaux's polegi minu enda korraldatud? Masendav. Otsustasime Talence'i tagasi pöörduda, kuigi paar tunnikest oli veel aega. Simon tahtis metsa jooksma minna ning kutsus mind kaasa (ilmne näide sellest, kui vähe ta mind tunneb). Endalegi üllatuseks aga nõustusin, tingimusel, et saan hoopis jalgrattaga sõita. Niiviisi vurasingi kümme minutit hiljem uhkelt sinise Peugeot sadulas mööda Talence'i metsi ja lossiaeda. Sõitsin tervelt tund aega, kuni ühel hetkel ütlesin - STOPP! ning peatusin. Uskumatult tuli kohe puude vahelt välja ka Simon, kes teatas rõõmsalt, et tal sai 15km täis ning me võime tagasi minna. Kui ta poleks mõõturit näidanud, poleks ma teda elu sees uskunud, kuna ta isegi ei hingeldanud mitte, kuivõrd mina ägisesin küll õrnalt ja tundsin muskleid kohtades, kus ma poleks arvanud neid eksisteerivat. Müstika, eriti kui ta teatas õnnetult, et 15km on pättus, tavaliselt teeb 25, aga vihm ja tuul viivad motivatsiooni maha. Juba ütlesin, et müstika? Ilmses üllatuses liipasin tema ja Malte juurde tagasi ning juba oligi aeg õhtusöögiks, ikka jälle meie seltskond - Malte, Simon, mina, Frank ja Casey. Pean tunnistama, et see oli üks ägedamaid õhtusööke, millel ma viibinud olen. Absoluutselt mitte udupeen kulinaaria nagu ma tavapäraselt armastan, ei. Meil oli hunnik veiseliha, kuum pann ja röstitud baguettid. No mõned rohelisemad sõid rukolasalatit ka. Igaüks läks rõõmsalt säriseva panni juurde, lõi oma veisetüki litaki või sisse, mõlemalt poolt kaks minutit, meresoola ja värsket pipart peale ja läheb... Toit maitses nii hea, muusika oli suurepärane, Kronenbourg mitte nii väga, aga meie toodud Corbiéres sobis veisega ülihästi. 

meie õhtusöök

ei, me ei oska siiani pilti teha

Lausa nii hästi, et desserdi asemel tahtsid Casey ja Simon Bordeaux'sse õue mängima minna. Ma ütlesin, et ilma ja muu tõttu pole see vast kõige parem mõte, pealegi on siin ka hubane, aga no kuidas sa keelad sakslasele õlut. Trilateraalne komisjon võttis lõpuks vastu kompromissi, et kui Siret saab sinise Peugeot' jalgrattaga sõita, siis võetakse väljaminekuveto maha. Nii läkski, istusin Simoni Peugeot' lenksu peale kui me Doyen Brusi poole kimasime ning läksime HMS Victorysse. Üllataval kombel oligi meil päris lõbus, kuna tol õhtul oli elav muusika. Tantsisime, ajasime juttu ja tundsime end üleüldiselt hästi. Nii lõbus polnud aga lahkumine - nimelt oli keegi kaasa võtnud Simoni mantli. Jah, sellesama villase musta härrasmantli, millest ma ka varem kirjutanud olen. Minu jaoks oli väga raske uskuda, et keegi võiks niisama kellegi mantli kaasa võtta, aga igal juhul oli nende jaoks tee tagasi Talence'i väga pikk ja külm. 

Traditsiooniks saanud brunchile tuli pühapäeval ainult Casey. Jah, ma tean, et kell 12 tähendab kell 12, aga paraku sain ma eelmisel õhtul pikkade digivestluste tulemusena nii hilja-vara magama, et ärkasingi uksekella peale. Ma ei tea, kuidas see nii on läinud, aga igal juhul on saanud kõlavaks fraasiks "picking Siret up means waking her up..." Samas olen ma jube kiire valmisseadja, niiet juba seitsme minuti pärast kõndisime edukalt üle Lafargue'i platsi Breakfast Clubi suunas. Nagu ikka kipub olema, oli see üdini rahvast täis - ja me ei saanudki lauda! Läksime siis hoopiski Frog and Rostbifi, mis on selline Briti pubide kett, kus pruulitakse ka kodust õlut (sealsamas pubisaalis on laagerduvad tünnid). Pariisis on neid ka paar tükki, näiteks Frog and Princess. Sõime oma brunchi päikeselaigus pubi ees, imestasime, et teenindaja on Lätist ja jõime ära vähemalt 3 pudelit vett. Prantsusmaal nimelt tuuakse absoluutselt igas kohvikus ja restoranis lauda ka pudel kraanivett, mis tavaliselt on stiliseeritud veinipudelis. Mina sõin jälle pošeeritud mune lõhega, nagu ikka, aga Casey ampsas aplalt šokolaadipannkooke, kuniks ma talle prantsuse keelt õpetasin. 

Kuna ilm oli ilus ja Simon tegi ettepaneku midagi koos teha, otsustasime suuna võtta Talence'i poole - pealegi oli neil plaan õhtul-öösel SuperBowli vaadata. Paraku oli Casey tulnud jalgrattaga ning päevasel ajal trammi peale jalgrattaga minna ei tohi. Teatavasti saab minust loetud päevade pärast palverändur, kes 300km paljajalu läbi kõmbib, seega otsustasime loobuda trammist ning Talence'i jalutada. Kuna minu kodu asub camino peal, tegin ettepaneku järgida kammkarpidega märke ning järgida camino teed, mis läheb täpselt läbi Talence'i. Uurisimegi tänavasilte, leidsime uste kohalt mahakoorunud maalitud silte Belle Epoque'i ajast, sattusime mahajäetud majadesse ning uudistasime väätidega rõdult meid jõllitavat kikkis kõrvadega kassi. Palveränduri tee viis meid ka praktiliselt kõikidesse Bordeaux kirikutesse, ja kõndisime mööda ka St Michelist, kus võimsa gooti katedraali ees paar poisiklutti korvpalli mängisid, mis rohkem kui üks kord peaaegu gargolite vastu põrkas ja kirikusaali võlvide alt pahaendeliselt põrgatusi vastu põrgatas. 

Umbes tunnike ja seitse kilomeetrit hiljem pidin möönma tõika, et juhatasin meid küll mööda caminot, ainult et mitte Talence'i poole, vaid hoopis Talence'ist eemale. Võtsime suuna maailma kõige pikema tänava peale, ma olin nagu eesel Shrekist oma "are we there yetiga", proovisime leida poekest, kus janutavale suule veekest soetada, Casey tegi mu tuju parendamiseks multifilmitegelaste hääli, ning jõudsimegi lõpuks Talence'i. Väga pikast teekonnast väsinuna ning olles arutanud USA stereotüüpe viimased 40 minutit, arvasin, et Casey'le kuluks midagi kodust ära, seega läksime läbi McDonaldsist. Saabusime Mickey Dee kotikestega Simoni juurde täpselt 3 tundi pärast teeleasumist. Sõin oma royal cheese'i ja püüdsin kaasa rääkida SuperBowli plaanides - nimelt algab Prantsuse aja järgi mäng 00:30, aga teatavasti peavad baarid suletud olema juba 02:00, seega püüdsime leida pubi, mis reegleid veidi painutaks - ning see jäi ka minu viimaseks mälestuseks sellest õhtust... 

Ärkasin hommikuse päikesepaiste peale, kui Simon ja Malte krõbistasid nurgapealse boulangeri juurest toodud värskete võicroissantide paberümbristega. Imestuses sõin maailma parimat croissanti koos või ja maasikamoosi ja juustuga, jõin värsket apelsinimahla ja musta teed ja kuulasin kadedusega Simoni lugusid SuperBowlist, mis oli kestnud kella kuueni hommikul, pakkunud rohkelt emotsiooni ning kuidas nad olid Caseyga ühe pubiomaniku ära rääkinud, niiet too lubas neil pärast uste lukku panekut pubisse jääda koos omaniku sõpradega ja kuna enam õlut müüa ei tohtinud, andis ta neile lihtsalt jääd täis ämbri, kuhu sisse surutud ehtsad Saksa õlled... Ühesõnaga olin ma poole vestluse peal tukkuma jäänud ja kui Casey ja Simon hakkasid trammi peale minema, olin ma midagi ebamääraselt eesti keeles vastu soninud, seega nad otsustasid, et ma vajan und ja äratasid mind alles hommikul värskete croissantidega üles. Kahju, et SuperBowlist ilma jäin, aga no hei - vähemalt oli mul eepiline hommikusöök. 

Saimegi kõik koos loengusse minna, ja ma ütlen ausalt - ma armastan BDSi kampaaniat... Mõned teist nägid videosid eelmisest kampaaniast, kui loengute vaheajal käis kohvikus möll. Praegu ei käi möll, vaid unistuste maailm. Aias palmide all on kaks batuuti ja suur-suur kummist hüppemaja. Kohvikus jagatakse tasuta vahvleid, sõõrikuid, vahukomme, suhkruvatti ja MAASIKAID, mida kõike saab shokolaadiga katta shokolaadipurskkaevu all. Jah, lugesite õigesti. Shokolaadifontään. Usutavasti ei lahku ma Bordeaux'st eal. 
Pilt "meie" erakonna peost (see bardide oma, mida toetame):

Ja teise meeskonna peost, Pumba'as:

Kuldsed sõnad - life is not about carrying an umbrella, it's about learning to dance in the rain

Bonne journée, 

SS