Gauloise

31.jaanuar 2013, 19:15, Rue Sainte Colombe

kaitselüliteid hävitatud: 1

Kuna siin on jälle saanud Eesti vs Prantsusmaa elukalliduse üle vaielda, lasen ma teil seekord ise otsustada. Kõigepealt näidis-poetšekk: 

liiter piima (täispiima ehk siis meie 3,5%-st, siin protsente ei kirjutata pudelitele), kakaokeeks, karp kirsstomateid, väike näljapajuk (kana-majoneesivõileib), pakk võileivajuustu (Holland), soolaveski (meresoolaga), karp mune (6tk), 250g võid (82%), suur karp shampinjone, 100% veisehakkliha kohalikust lihast 280g ja pudel punast veini läksid kokku 23,45 eurot. No ütleme, et mõnikord lisandub sellele ka baguette, kui boulangerie'st läbi minna - kõik baguettid on alla euro. 

Muidugi tuleb märkida, et mina olen võib-olla keskmisest nõudlikum ja kindlasti laisem tarbija - näiteks on toodud ostukorv pärit mu kodu juurest UExpressist, kuigi võiksin minna ka Victor Hugo juurde Carrefouri, kus on private label tooted praktiliselt iga tootegrupi kohta (mis sellevõrra ka odavamad, kuigi mitte nii kvaliteetsed). Kindlasti tuleb arvestada sellega, et kui tahta osta "odavaid" tooteid, siis see pole teps mitte nii, nagu Eestis - ka kõige odavamad tooted kodus on minuarust peaaegu mahepõllundus, võrreldes siinsega. Mina näiteks mingeid odavaid lardone (umbes nagu tükkideks lõigatud peekon) suhu panna ei julgeks. Samas jällegi on liha, eriti linnuliha (???) kordades kallim kui Eestis. Ma pidin peaaegu pikali kukkuma, kui nägin, et kaks niru kanarinda maksid natuke üle 6 euro. Ma täpselt ei tea, aga minuarust Eestis on hind küll tunduvalt odavam... Niipalju toidust, otsustage ise. 

Muud asjad? Ühistranspordiga on tricky. Meil soovitati osta kuupilet, mis maksab 29 eurot. Kui osta aastapilet (ehk siis pilet, mida bordoleesid kasutavad), maksab see 17 eurot kuus. Mina aga avastasin, et siin on ka 10-korra pilet, mis maksab ainult 6 eurot. Kuna mina kasutan trammi ainult kooli ja tagasi sõiduks, tuleb see kõige odavam välja. Tallinna ühistranspordi hindadega võrdleb igaüks ise. Ahhaa - üks sõit on 1.40, aga see kehtib ühe tunni, mitte ühe sõidu jagu, sama, mis Pariisis. 

Nagu te vast juba teate, on riided-kingad siin väga oluliselt odavamad kui Eestis, aga kuna ma suurem riieteostleja pole, siis pole ka võib-olla kõige õigem inimene kommenteerima. Minule meeldib isiklikult see, et raamatud ja lauamängud on väga apetiitse hinnaga :) küll aga oleks mul neid raske juunis Eestisse vedada, seetõttu pean end piirama. Internet on siin täiesti müstiliste hindadega, seejuures oluliselt aeglasem ja mitte väga töökindel. Juhtusin uudise peale, et Elionil oli paar tundi probleeme ning nad saatsid kõikidele klientidele (kaasaarvatud mulle) vabanduskirja ja pakkusid tasuta teenuseid - kestvad ovatsioonid ja maani kummardus! Olen algusest peale olnud Elioni klient ning alati on olnud ületamatu kvaliteet, nüüd tõestus ka suurepärasest teenindusest. Siit kaugelt vaadates ei igatse ma midagi nii palju kui ruuteri õrna rohelist tulukest... olgu-olgu, tuhkruid ka. 

Mis veel? Ahhaa, elekter. Elektriga on siin selline huvitav lugu, et lepinguga liitudes "arvutatakse" sinu tõenäoline elektrikasutus. Kuna mina elan pisikeses korteris ilma pesumasinata, "arvutati" mulle välja kuutasu 36 eurot. Lisaks maksavad kõik 8 eurot kuus nö klienditasu - äkki see on midagi meie võrguteenuse taolist? Nüüd juhul kui ma lepingu lõpetan, mõõdetakse minu elektrikasutus üle. Kui nad on eksinud, ehk siis kasutasin vähem kui 36 euro eest kuus, tasutakse mulle hinnavahe tagasi (ja kui rohkem, pean juurde tasuma). Iga 3 kuu tagant käiakse ka mõõdikuid vaatamas ja hindu "korrigeerimas". Mida see minu jaoks tähendab? Otse loomulikult pean ma jaanuaris ja veebruaris oma puhurinässikest kulutama, samas aga märtsis ja aprillis võibolla ei kuluta ma üldse mitte midagi. Mõõdikud tõusevad aga nende kuude peale kokku ning seega ei löö talvised elektrikulud kedagi jalust maha. Minuarust võiks sellist süsteemi just Eestis rakendada, kuna talvised elektrikulud tõusevad kodus ikkagi oluliselt rohkem kui siin, vingudes viieteistkümne kraadi ja natuke vihmase ilma üle...

Elektrist rääkides, mul ei olnud neli päeva sooja vett - no ütleme reede õhtust esmaspäeva õhtuni. Loo lahendus tõestas igaveseks ära, et ma olen sisimas blond (no disrespect). Nimelt neljapäeva õhtul hakkas mind jubedalt häirima elektrikarbist tulev särin. Teate küll, selline buzzzzzzz-zzzzzzzzzzz, aga jube vali. Mina hakkaja noore naisena ei lase end häirida igasugu pisiasjadest, tõmbasin tabureti laua alt välja, ronisin elektrikappi ning hakkasin kaitsmeid välja lülima, et selguks, milline see surisev julla on. Et asi eriti kindel oleks, lülitasin enne korteris kõik tuled sisse, et ma ikka näeks, millise välja lülitan. Kuidagi väga kummaliselt viimane lüliti mitte ühtegi tuld välja ei lülitanud, ent lõpetas surina. Mõtlesin - tühja kah! Jääb välja. Järgmine päev oli juba Must Reede, kus absoluutselt kõik halvad asjad korraga juhtusid, nagu mäletate. Seega oli lausa erakordselt nõme, kui Casey ja Simoniga minu juurde jõudsime, et enne pidu riideid vahetada - mul polnud sooja vett, et kiire dušš teha. Olgu, kutid naersid küll minu ebaõnnestumiste rea peale, aga lõpuks olin sunnitud umbes viies kastrulis endale vett keetma, kuna ma kategooriliselt keeldusin kodust lahkumast enne lohutavat sooja vett. Suur oli minu masendus, kui sama lugu kordus laupäeval. Ma ju tean, kui jube on Prantsusmaal asjaajamisega ning ei hakanud kedagi laupäeval tülitama, pealegi laupäeval on kõik kohad kinni. Pühapäevaks olin juba masendusest roheline ning idee veel ühe pangetäie vee keetmisest 21.sajandil ajas mind hulluks. Niikuinii pidime Casey ja Simoniga Talence'i kinno minema, seega pakkus Simon lahkelt, et võin tema ja Malte juurde duši alla minna. Oo, see oli sulnis, ning lootsin, et pühapäeva õhtu jääb minu viimaseks õhtuks 16. sajandis. Aga EI! Kui me jõudsime esmaspäeval ookeani äärest tagasi ning ma tahtsin jälle võtta kiire duši enne Casey'ga kohtumist, purtsusid kõik mu kraanid vaid ebamäärselt külma vett. See ei tundunud enam loogiline, isegi Prantsusmaal mitte, kuni.... Kuni mu peas käis väike plõks! ning ma suundusin kööki, elektrikapi juurde. Kui Simon nägi, et ma olin ise oma vee neljaks päevaks välja lülitanud (jah, see oli mu veeboileri kaitse), hakkas ta täiesti kontrollimatult naerma ja ma arvan, et palju ei jää puudu, et mind elu lõpuni Väikeseks Elektrikuks hüütakse. 

Mis on aga loo moraal? Reedel olin ma täiesti kindel, et kõik on minu vastu ja kõik läheb halvasti, näete ju, isegi sooja vett pole. Tegelikult tuleks aga maha istuda ja mõelda, mida oled ise olukorra põhjustamiseks teinud. Küll siis tuleb ka lahendus!

***

Võisite lugeda juba varasemast postitusest, et BDE kampaania sai eelmise nädalaga läbi. Mul on rõõm tõdeda, et list, keda mina toetasin - Sons of Bakhus, osutus võitjaks! Esmaspäevast algas aga BDSi kampaania. Kirjutan seda blogipostitust uhkelt punases As'surancetout'trip-i t-särgis, mille Casey, Simoni ja Pierrickiga (FRA) teisipäevaselt kampaania-alguspeolt selga saime. Vasakult poolt siis: Casey (USA), Simon (GER), Siret (EST) ja Pierrick (FRA). 

Casey topsi ümber ei ole Garfieldi käterätt, nagu üks särav ja särtsakas turundusgeenius pakkus, vaid hoopis vastaserakonna t-särk (Pumb'as). Meie oleme punase meeskonna poolt, kuna nende t-särgil on Asterixi BARD! Teatavasti asus siinmail vanasti Gallia, ja Gallias asus minu üks lemmikkoomiksikangelasi Asterix (ja Obelix ja druiid ja bard ja...). Kuna ma olin teisipäeval ikka veel põdurake ja õnnetuke, otsustas Simon mu tuju paremaks teha külaskäiguga Musée d'Aquitaine'i - ehk siis Akvitaania Muuseumisse. Nüüd olen ma veel rohkem veendunud, et Universum on minu poolt; tuli välja, et parasjagu on muuseumis ajutine näitus teemal iidne Gallia. Terve esimene ruum oli pühendatud Asterixi memorabilia peale ja Simon keelitas mind Asterixi kiivri alla ronima... Loodetavasti ükski muuseumitädi mu blogi ei loe, siin pilt: 

Eriti lennuka mälestuse jättis mulle aga eelmise õhtu HMS Victory käik. Nimelt plaanis Casey terve nädal aega õhtul pittu minna, paraku ajas ta aga päevad sassis ning nad lõpetasid Pierrick'iga Cafe Des Artsis hirmkallist ja udupeent õlle juues. Kuna mina asun Cafe Des Artsist... no äkki 100 meetrit? läksimegi Simoniga pärast Arcachonis käimist ja liivadüünil ronimist Casey ja Pierrickiga kokku saama. Kiiresti otsustasime ümber lokeeruda HMS Victorysse', kus mängisime................. noolemängu! Nagu te, kaunishinged, teate, mõlgub mul praegu meeles päris mitu sihtmärki, seega lendasid nooled lups ja lups läbi õhu, kuni võimas bullseye mu võidu kindlustas! 

Viimane oluline uudis on, et valisin ära kuupäeva, mil caminole lähen - 23.veebruar. Samuti otsustasin lõplikult ära, et läbin kogu teekonna paljajalu, kuigi terve camino foorum proovis mind ümber rääkida. Küll on liiga külm, küll liiga märg, küll on Portugali mägedes lumi ja teeperved eukalüptiokkaid täis... No pagan küll. Selline trots tuli peale, et ma ei võta peale magamiskoti mitte midagi kaasa. Soovige siis edu (ja mitte okast jalga)! Camino foorumist leidsin ka tänase päeva mõttetera: Breathe deeply, unless you are under water

Good night, and good luck! 

SS