28.jaanuar 17:04, Talence, Aquitaine
liivaterakesi mu sussi sees: 42,254 and counting
Tuli välja, et mina, Malte ja Simon tegime prantsuse keele eksami nii hästi ära, et meid pandi edasijõudnute gruppi. See tähendab eelkõige seda, et kolmenädalase sequence'i asemel on meil nüüd kaks nädalat õppetööd - ehk siis - vaba nädal! Justkui tellitud, ootas meid täna kõige fantastilisem ilm, mida üldse võib Lõuna-Prantsusmaal soovida (eriti arvestades tõika, et kõik need kuu aega, mis ma siin olnud olen, on ühtlaselt vihma sadanud). Kuna Maltel ja Simonil on auto, otsustasime seiklema minna.
Võtsime suuna Arcachoni poole, kuigi ma väga spetsiifiliselt kirjeldasin oma eelmise korra käiku mõlemale. Kiiresti sai selgeks, mis saab siis, kui panna sakslane prantsuse kiirteel sõitma. No ei ole ju südant selgitada, et tegemist pole Autobahniga... Esiteks sõidavad kõik prantslased, nagu nad oleksid tee peal üksi. Teiseks sõidavad kõik sakslased mõistmisega, et 90 km/h on minimaalne kiirus. Kuigi pisike must Mazda nööbike 150 km/h rekkade külgtuules vuras ja kõik lamavad politseinikud hüpekateks muutis, pean tunnistama, et sõit oli stabiilne ja turvaline. Eriti arvestades tõika, et kõik rekkad meist mööda kihutasid. Mõne aja pärast jõudsime Euroopa kõrgeima liivadüünini.
Ülejäänud päev oli täiesti maagiline, aga kuna minu piltide lisamise anne pole just kiita, panen siia lihtsalt pildid üleslaadimise järjekorras ning kirjutan juurde, mis teema on.
Esimene pilt on pärit bakhanaalilt. EuroSpordi joogikotikesega noormees on minu grupikaaslane Vianney, kes ühtlasi on kogu üliõpilaskonna President (ehk siis juhatab kõiki 20 tudengiklubi ning nende eelarveid). Triibulises särgis on Antoine, samuti minu grupikaaslane. Pildi tegi Casey (jah, me oleme ikka veel väga halvad fotograafid).
Simon ja Malte ookeaniõhku nautimas
Siin on Simon ja Malte vahetult enne esimese ampsu tegemist
liivaterakesi mu sussi sees: 42,254 and counting
Tuli välja, et mina, Malte ja Simon tegime prantsuse keele eksami nii hästi ära, et meid pandi edasijõudnute gruppi. See tähendab eelkõige seda, et kolmenädalase sequence'i asemel on meil nüüd kaks nädalat õppetööd - ehk siis - vaba nädal! Justkui tellitud, ootas meid täna kõige fantastilisem ilm, mida üldse võib Lõuna-Prantsusmaal soovida (eriti arvestades tõika, et kõik need kuu aega, mis ma siin olnud olen, on ühtlaselt vihma sadanud). Kuna Maltel ja Simonil on auto, otsustasime seiklema minna.
Võtsime suuna Arcachoni poole, kuigi ma väga spetsiifiliselt kirjeldasin oma eelmise korra käiku mõlemale. Kiiresti sai selgeks, mis saab siis, kui panna sakslane prantsuse kiirteel sõitma. No ei ole ju südant selgitada, et tegemist pole Autobahniga... Esiteks sõidavad kõik prantslased, nagu nad oleksid tee peal üksi. Teiseks sõidavad kõik sakslased mõistmisega, et 90 km/h on minimaalne kiirus. Kuigi pisike must Mazda nööbike 150 km/h rekkade külgtuules vuras ja kõik lamavad politseinikud hüpekateks muutis, pean tunnistama, et sõit oli stabiilne ja turvaline. Eriti arvestades tõika, et kõik rekkad meist mööda kihutasid. Mõne aja pärast jõudsime Euroopa kõrgeima liivadüünini.
Ülejäänud päev oli täiesti maagiline, aga kuna minu piltide lisamise anne pole just kiita, panen siia lihtsalt pildid üleslaadimise järjekorras ning kirjutan juurde, mis teema on.
Esimene pilt on pärit bakhanaalilt. EuroSpordi joogikotikesega noormees on minu grupikaaslane Vianney, kes ühtlasi on kogu üliõpilaskonna President (ehk siis juhatab kõiki 20 tudengiklubi ning nende eelarveid). Triibulises särgis on Antoine, samuti minu grupikaaslane. Pildi tegi Casey (jah, me oleme ikka veel väga halvad fotograafid).
Siin on minu grupp grimasse tegemas pärast esimest lonksu Beaujolais'd - paremalt poolt Vianney, Vincent ja Antoine. Nagu öeldud, oli meie kodune ülesanne minu köögis veini, vorstikesi ja juustu proovida :) Paraku oleks me võinud vist parema veini valida... Nagu näha...
Siin väike pildike mu loengust "Study of Wine Business", parasjagu on üks mu kaastudengitest tegemas ettekannet orgaaniliste veinide arenguloost.
Ja siin, param-paraa, on pilt Dune de Pyla'st! Nagu näha, suutsin ma selle tippu ronida (ja ma luban teile, see polnud kerge). Kusjuures see koht, kust ma pildi tegin, pole sugugi mitte düüni kõige kõrgem tipp.
Siin oleme jõudnud juba düüni teisele poolele ning meie ees avaneb Atlandi ookean. Teate, milline tunne see oli... Düüni peal puhub õrn ookeaniõhk, mis on nii soolane, et huuled ja nägu on üleni soolased... Ja mu kurk sai otsekohe terveks. Vabaduse hõng oli peaaegu käegakatsutav.
Siin pilt Simonist düüni otsa ronimas (esimene tõus). Ma ausalt ei uskunud, et nii kaugele jõuan - aga jõudsin tippu!
Siin jälle pilt teiselpool düüni, ookeani ääres
Simon ja Malte ookeaniõhku nautimas
Pärast düüni sõitsime Arcachoni, mis päikesepaistes nägi oluliselt parem välja. Kui palju ma ka ei keelitanud sakslasi mahajäetud karusselli otsa ronima, nad keeldusid. Arcachonis läksime jälle sellesse pisikesse plaažikohvikusse, et Simon saaks proovida maailma kõige paremat Traquinet'd... Ent tuli välja, et ta pole kunagi oma elus austreid söönud. Tere talv, me olime ju Atlandi ookeani ääres! Võtsime otsekohe suuna lähima kaluriküla suunas, ning see on koht, kuhu välja jõudsime:
Vana Prantsuse kalur soovitas meil minna austreid proovima paar putkat edasi, Gilou' juurde. Paraku oli Gilou vist lõunapausil või midagi, kuigi koht oli täiesti lahti (nagu pildilt näete). Eriti äge on see uks. Vaadake tähelepanelikult pilti ning märkate, et ukse kõrval on suur-suur lahtine ava, kust ruumi sisse saab.
Kuna Gilou' oli lõunal, läksime paar putkat edasi pisikesele välisterrassile, kus meid lahkelt vastu võeti. Selgitasime, et soovime Simonit austreid degusteerima panna ning prantslannad kadusid siseruumidesse sebima.
Selline nägi välja üks tavaline lomp selles kalurikülas. Jah, need on austrid.
Selline oli see pisikene terrass-putka, kus meile lõpuks austreid anti
Ja selline nägi välja selle koha menüü. Nagu teate, süüakse austreid elusalt, ning seetõttu on nad siin ilusasti merevee sees. Seda pildilt näha pole, aga kõrval on voolik, mis pidevalt merevett sisse toob.
Siin on Simon ja Malte vahetult enne esimese ampsu tegemist
Ja siin Simon vahetult pärast oma elu esimese austri söömist
No comments:
Post a Comment