Aitäh

27. jaanuar, 19:52, Cours de la Liberation, Talence

aineid läbitud: 1

Pärast seda, kui mu tilluke südameke rinnust välja rebiti ja allesjäänud tühimikku akuhapet valati, olin ma suurelt jaolt kindel, et ei lahku enda teki alt iialgi. Paari kaunishinge toel sain aga esimesest kuristikust üle, kuid siiski viibisin peaaegu nädal aega mingis imelikus hägus. Esmaspäeval koolist koju jõudes vajusin lihtsalt riietega magama ja magasin 24 tundi jutti. Kui ärkasin, nägin esimest korda Bordeaux’s sinist taevast ja vikerkaart.  Tundub, et Universum mõistab, mis teoksil, ja proovib kätt õlale panna – liialt palju sürreaalset on toimunud. Kui aga reedel veel viimased noahoobid sain, jäin hoopiski üdini haigeks ja vähkresin kolm päeva poolunes ja palavikus oma voodis, ja õppisin ütlema aitäh.

Mul on alati nii kohutavalt palju vedanud sellega, millised inimesed mu ümber on, ja kui fantastiliseks nad mu elu teevad. Reedel ootasid Simon ja Casey mind ülikooli ees päikesepaistes muruplatsil kitarri mängides, et mu tuju paremaks teha. Ei, neil ei olnud kooli. 3000 km kaugusel on inimesed, kes mind kuulavad ja toetavad ja muudavad oma säraga ka minu silmad veidi erksamaks. Aitäh, et mu elus on nii palju kaunishingi.

Eelmise nädala kolmapäeva õhtul istusin (nagu ikka) Apollos. Just kui ma olin arvutit sulgemas ja oma kodukesse tagasi ronimas, küsisid kolm pesuehtsat prantslannat – tahad olla üksi või meiega? Meeleolu ütles: koju teki alla, aga mingi osa minust tundis, et pean lihtsalt olukorraga kaasa minema. Ütlesin – teiega! Siira lapseliku huviga jälgisin neid järgmised pool tundi, rääkisin oma kurvast saatusest ja õpetasin neile eesti keeles lause „tilluke talleke tatsas üle silla”. Kuna Apollot hakati vaikselt sulgema, tegid nad ettepaneku minna edasi miskisesse lokaali, mille nime ma täpselt ei kuulnud. Seltskond oli selleks hetkeks päris suureks paisunud. Selgitasin, et pean lihtsalt arvuti koju ära panema ning nad lubasid mind ära oodata. Alla jõudes olid nad paraku läinud, küll aga on mu koduukse ees Place Lafargue’il alati inimesi. Paari hetke pärast kohtusingi ühe iirlase, prantslase ja sakslasega, kes olid tulnud paariks päevaks Bordeaux’sse – nad õpivad Strasbourgis. Pidasime plaani, mis õhtuga edasi pihta hakata ning jalutasime vaikselt Sainte Catherine’i poole. Trammiteel kohtasime kahte prantslannat ning otsustasime minna nende penthouse’i Raekoja kõrval, teel saksa keeles hakuna matatat lauldes. Ma ei teadnud mitte ühegi inimese nime sellest seltskonnast, ent ometi oli õhkkond Raekoja tulede poolt valgustatud hiigelsuures korteris hubane, isiklik ja üdini vaba. Hommikuhämaruses koju jalutades ümisesin omaette vaikselt Lõvikuninga laulukesi ning hoolimata olukorra traagilisusest kippus suurnurka tilluke naeratus.

Järgmisel päeval kutsusid Simon ja Casey mind õhtusöögile enne open bar’i. Nimelt oli Simon suutnud mind eelmisel päeval koolis ära rääkida (olgu, tegelikult ta lihtsalt brutaalselt ostis mulle pileti), et me läheksime üritusele koondnimega Open Bar. Valimiste aegu toimuvad need siin umbes iga kahe nädala tagant ning on ühed hirmutavamad asjad üldse, samas tuleb need ikkagi üks kord ära proovida. Frank keeldus kategooriliselt minemast, pärast seda kui ta paar õhtut tagasi oma jalgrattaga trammitee külge kinni jäi (sain aru, et pärast analoogset üritust), Casey jäi pileti soetamisega paraku veidi hiljaks. Seetõttu läksime enne OB-d kõik koos õhtusöögile, Casey, Frank ja Malte mind ja Simonit julgustamas Sõime ühes ägedas home-made burgerirestoranis, millest eelmises postituses ka (väga halva kvaliteediga) pilt on. Burger oli fantastiline, eriti Franki pardi-kitsejuustu-meeburger, aga te oleksite pidanud nägema ettekandja põlastavat pilku, kui Simon oma taimetoiduburgeri tellis… Kuna meil oli veel aega, mängisime Franki ja Simoniga veel ühe mängu piljardit, mille ma võitsin (suuremalt jaolt seetõttu, et Simon lõi esimese asjana musta palli auku). Olgu, ma ei kiusa teid enam – jah, läksime viimaks open barile.

Open Bar on üritus, tavaliselt mõnes klubis (a.k.a. kohas, mis sellele vastu peab). Väga sarnaselt kõikidele teistele siinsetele üritustele puudub reaalne programm – maksad 7 eurot ning seejärel on kõik joogid tasuta. Palun ärge naerge, aga ma tõesti, tõesti arvasin, et see tähendab, et me viibime mõnes stiilses lokaalis, sööme soolatud mandleid ning arutleme veiniklaasi taga Saksamaa maksupoliitika üle. Simon, nagu ikka, oli oma nahkkingades ja mustas härrasmantlis, mina elegantse pitskleidikese ja roosade sussikestega. Mida lähemale aga lokaalile jõudsime, seda rohkem märkasime noori tunkedes, kummikutes ja kiivrites, või kilekostüümides. Veidi kõhedaks võttis, ent me mõtlesime, et see on mingi kostüümikomme.

Ei olnud. Ma tean, et ma alati liialdan, aga praegu ma ei liialda – me seisime Simoniga sisse jõudes kolm minutit lihtsalt suu ammuli paigal. Mitte ükski kõige orgilisem bakhanaal ei oleks suutnud meie ettekujutustes midagi sellist produtseerida. See oli… Sõnatukstegev. Baarilettide taga olid suured tünnid, kuhu jooke sisse valati, topsid sisse visati ning need üle lettide inimesteni libistati. Nood omakorda võtsid ühe topsi, kallasid kurku ning ülejäänud (täis topsid) viskasid lihtsalt rahva sekka. Põrandal oli vähemalt 5cm sügavune lainetav alko-ookean ning õhk oli kangem kui akvavit. Olukorda ei muutnud oluliselt paremaks tõik, et me olime Simoniga ainsad kained inimesed umbes 600..eee… lõbusas meeleolus noore seas. Umbes kümne minutiga olime samuti läbimärjad ja tilkuvad ning vaatasime imestusega Prantsuse revolutsiooni minivarianti. Eestis oleks selline üritus rahvuslik skandaal ning annaks Delfile materjali vähemalt kolm nädalat. Ühel hetkel sai meie limiit täis ning kõndisime läbimärgadena vanalinna tagasi.

Järgmisel päeval pidin minema H&M-i, et oma viinasussikesed millegi adekvaatsema vastu vahetada, kuna õhtul pidime Simoni, Casey ja Frankiga Victoire’il kokku saama, et tervitada järgmist satsi Bordeaux’sse saabuvaid tudengeid. Vaadake, mu armsad sõbrad, kes te kaeblete, et mul pole ajataju – nähtavasti olen ma lihtsalt sisimas prantslane. Ürituse alguseks oli määratud kell kaheksa, ent me veetsime täpselt järgmised kaks ja pool tundi ainsate inimestena Casas. See oli küll huumoririkas ja soojendas veidi mu nukrat südant, aga no kuulge. Simon ja Frank otsustasid kesköö paiku Talence’i suunduda, et paar Heinekeni võtta (mhmh, stereotüüpe ei eksisteeri, ei-ei…), aga mina läksin Casey’ga lõpuks ometi mu kodu kõrval asuvasse lauamängubaari. Jeux Barjo on minusuguste nohikute jaoks täielik tõotatud maa, lauamängupood-baar, kus saad oma sõpradega lauamänge mängida ning degusteerida microbrew’sid (mina näiteks Cave des Trolls). Le Havre osutus tol hetkel liialt suureks katsumuseks, küll aga saime hästi hakkama Lost Cities’ega ning rääkisime väga kõlaval häälel USA relvaseadustest ja Aadust (ausalt, Berliinis oleks mind selle eest juba ammu kinni pandud).

Järgmisel päeval oli mul Simoniga kokku lepitud üks suur-suur tähtsündmus: Sireti Esimene Vegetarian Dinner. Ootasin hirmuga sojaube ja idusid rohupadjal, ent tegelikult tegime hoopiski pastat hunniku brie’ga. Olgu, see oleks oluliselt paremini maitsenud mõnusa mahlaka veisetükiga, aga samas polnud ka kõige hullem. Simon lubas mulle saata pildi minu esimesest ampsust, kus ma vaatan oma ees seisvat aedviljahunnikut väga skeptilise pilguga. Jääme siis ootama.

Iganädalaseks traditsiooniks saanud pühapäevane brunch leidis aga sel korral aset hoopiski lõuna ajal ja Santoshas. Ma ei saa aru, miks mind Prantsusmaal igasugu merekoletised jahivad – tellisin Santoshast Tom Yumi, mis on minu teada vürtsikas Tai supp. Esiteks toodi mulle ette terve ämber. Päriselt, ma ei tee nalja – selles kausis oli 2 liitrit suppi (hiljem lahkudes valasid nad allesjäänud supi 1.5 liitrisesse purki, ma tean, ma mõõtsin). Pahaaimamatult lürpisin vürtsikat leent, kui korraga jäi mu pulkade külge SÕRG. Supi sees oli miskine elukas, mis nägi välja nagu hiid-mutantkrevett Arcachoni restoranist, aga SÕRGADEGA. Peaaegu oleksin Santoshast välja jooksnud, ent lugu läks veel hullemaks – terve supi sees ujusid erinevad kooriklased ja andsid alust vähemalt kolmeks õudusunenäoks.

Nagu öeldud, hakkas olukord mulle sel nädalal vaikselt kohale jõudma ning esmaspäeva pärastlõunal vajusin lihtsalt magama. Kolmapäeval ootas meid koolis ees aga parim kodune ülesanne eal – korraldada järgmisel päeval veinidegustatsioon. See tähendas laias laastus seda, et läksime pärast loengut Vianney, Vincenti ja Antoine’iga poodi, ostsime Beaujolais Nouveau’d, saucissone (Prantsuse vorst), juustu ja värsket baguette’i ning arutlesime minu juures veini maitsenüansside üle. Samal õhtul ootas meid Casey’ga bakhanaal. Jep, kuulsite õigesti.

Ühesõnaga, kuna BDE valimised on nüüd läbi, korraldasid mõlemad „erakonnad” oma lõpupeo. Sons of Bakhuse „lõpupeoks” oli Bakhanaal ning teemaks Gallia pidusöök (tuttav Asterixi koomiksitest). Ausalt, mind ei üllata vist Prantsusmaal enam miski – see polnud Asterixiga võrreldavgi, ja bakhanaal on selle kohta väga, väga leebelt öeldud. Söögiriistu polnud, ventilatsioonivõredest pritsiti veinipilvi, inimesed loopisid üksteist ubadega ja jõid ahnelt sarvedest veini. Suured röstitud kanad visati lihtsalt PRÕMM lauale ja puistati üle vorstide, juustude, kartulite ja roheliste ubadega, mida siis kõik ahnelt enda ette (ja peale) krahmisid. Kui keegi laulujoru üles võttis, ronisid kõik pinkide peale ning üürgasid kaasa. Ma ei saa aru, kust tuleb arusaam, et eestlaste peod on suured pillerkaared? Kõik see, mis ma praegu kirjutasin, leidis aset esimese poole tunni jooksul. Külluse kultuur.

Nüüd aga tagasi teki alla  - aitäh, et olete olemas.

PS: 2012 AD14 tuleb varsti. Heil Schutting Star J