Marche

14.jaanuar, Rue Sainte Colombe, 18:46

Akvitaania vihmapiisku nähtud: 946,800,314 and counting

Ma ei häbene tunnistada, et ootan siiani iga sünnipäeva hommikul Hogwartsi öökulli, kes teatab mulle, et on toimunud eksitus, ent ma võin ka täiskasvanuna oma õpinguid alustada. Mu pank, Societe General, on sellest vist haisu ninna saanud, sest iga kord, kui kodust välja lähen, on jälle hunnikuke pangaümbrikutega mu postkasti peal. Ma ei ütleks, et see mind väga häirib, kuna iga kord kilkan rõõmust, nähes fraasi "Mademoiselle Siret Schutting" ning oma aadressit. Ainult puudest on kahju... 

Riputasin oma elutoa seinale vignoble'i - see on turismiameti poolt väljaantav Bordeaux' veinipiirkondade kaart. Kirjutuslaua kohale riputasin Cateringi bagelikuttide bändi õlleklaasialuse, mis näeb ka omamoodi äge välja. Pisike Bordeaux' kaart on ka. Mäletan, kui kolisin Tartusse Pepleri ühikasse, siis esimene asi, mis uksele riputasin, oli samuti kaart. Paraku ei öelnud mulle keegi, et kaardi ühel pool on Pärnu; sestap rippus mu Tartu kodu uksel päris mitu nädalat Pärnu kaart. Jõgi on, Rüütli tänav on... Ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Pärast viimast kirjutist ei tulnud mul üldse und, mis on ehk seotud ka mõndade kummaliste situatsioonidega, mis mööda binaarmaatriksit Eestist minuni jõudsid... Sain sõba silmale alles pärast viit ja ärkasin täpselt kell kümme. Ühtlasi ootas Simon mind Apollo ees, täpselt kell kümme. Koperdasin uksest välja kell 10:07 ja viisin talle lohutuseks ühe brownie. Tahtsime minna Breakfast Clubi, kuna olime selle kohta ainult head kuulnud. Nii nagu kipub juba traditsiooniks saama, selgus, et see koht on minu majast... no umbes 58 sammu. Vähem. Sisse astudes ei olnud mulje just midagi väga erilist - pisikesed lauad nagu ikka, vanaaegne kell seinal... Ehk meenutas see mulle veidi Speedy's kohvikut Londonis, sedasama, kus filmiti Sherlock Holmes'i. 

Menüü koosneb eranditult hommikusöögi toitudest. Nädalavahetuseti on võimalik tellida brunchi-erimenüü, mis koosneb värskelt pressitud mahlast, kohvist/teest ja kolmest käigust ning maksab kogu selle laari kohta vaid 17 eurot. Küll aga jäime me Simoniga omaenda valikutele kindlaks, pealegi on tema taimetoitlane, mis tähendab oluliselt väiksemat valikut. Mina väga ebaoriginaalselt sõin sama toitu, mida ma tavaliselt hommikusöögiks söön (söön üliharva hommikust ning kui, siis Müürivahe Reval Cafes - tervitused teile, väga igatsen), mis siin pisikeses kohvikus oli nime all "Oeufs Victoria". Sisuliselt on tegemist pošeeritud munadega koos lõhega, serveeritud siis vastavalt kohvikule kas krõbeda leiva-saiaga, salatiga... Olles ise pošeeritud mune teinud (nagu Parre kindlasti traumeerituna Tartust mäletab) ning teades, kui keeruline on saada perfektset veekeerist ja äädika tasakaalu, olin ma absoluutselt sokeeritud nende munade kvaliteedist. Ausalt, nii head hommikusööki pole ma mitte kunagi oma elus saanud, kui välja arvata see, mis me isatuhkur Madisega tegime 30 tundi pärast üksteisega kohtumist kell viis öösel minu juures (munapuder, lihtsalt munapuder...) Kuigi ma kahtlustan, et tol korral polnud asi vist söögis. Igal juhul soovitan kõigil, kes (kohustuslikus korras) mulle külla tulevad, minna Breakfast Clubi ja sealset hommikusööki proovida, see on tõeliselt hea. 

Simon pidas minu hommikutujule üllatavalt hästi vastu, hoolimata sellest, et uitmõtte ajel pidin ma millegipärast sööma ära lusikatäie Marmite'i. Ma ei tea, kui paljud teist on seda proovinud, aga need, kes pole - palun ärge tehke seda iialgi. Ma ei ole midagi nii rõlget iialgi proovinud, ahmisin kohe kolm suutäit hõrku hollandaise'i peale. Pärast tassikest kohvi ja natuke kuiva valget veini olime valmis oma suureks turuseikluseks. 

Bordeaux's on mitmeid turge ning minu kui eestlase jaoks on need ainsad võimalused saada midagi, mis vähemalt kaudselt meenutab midagi naturaalselt. Võin tunduda vingupingu, aga kui osta supermarketist näiteks hurmaa (mida ma eile tegin), see kuuma veega ära pesta (nii nagu me ikka teeme) ja siis see endale söömise eesmärgil suhu asetada, imevad koores leiduvad mürgid välja kogu elu nii põsest, keelest kui suulaest ning ma veetsin pool tundi keel suust väljas rinna pealt ja valasin kurku Actimeli, mis üllataval kombel mulle kõige rohkem siinsetest toodetest piima meenutab. Ma proovisin hiljem seda hurmaad uuesti rünnata, aga tõepoolest... Meil on koduse, eestimaise toiduga ikka tõepoolest vedanud. 

Turul on asjad teisiti - ja Bordeaux's on turge küllaga. Mulle vist kõige lähemal, ja kõige rohkem "päris turu moodi" on Marché des Capucins, ehk siis tõlkes kaputsiinlaste turg. Simon oli seal aga juba käinud ja ütles, et see on natuke selline... lögane. Vabandust, aga Akvitaania 134% õhuniiskusega on paraku kõik lögane. Otsustasime, et kõnnime Chartronsi turule. Chartrons on üks Bordeaux' linnaosadest ning turg ise asub kai peal. Kai ehk siis quai on pikk pikk promenaad terve Garonne'i kaldal ning turg asub tõesti täpselt jõe ääres, väidetavalt on see ka parim mereandide turg. 

Tõepoolest - juustude, veinide, köögiviljade ja lihalõikude vahel olid ka austrid, kammkarbid, St Jaquesid, sinikarbid, vähid, kalad, kalmaarid ja mingid kummalised elukad mille nime ma ei tea. Kuna ilm oli külm ja kõle, ei tekkinud meil suurt tungi midagi osta (kuigi teate, need juustud on ikka tõepoolest fantastilised...) Jalutasime läbi terve turu ning kõige lõpust leidsime kahe veinimeistri tillukese putka, kus nad pisikestesse topsidesse veini valasid. Võtsime ka oma topsid soojendamiseks ning läksime jõe äärde voolu vaatama. 

Niiskus oli ka talle kontidesse pugenud ning ma andsin talle igasugu süvameditsiinilist nõu - viinasokid, küüslauk meega, astelpaju, kummelitee... Ma loodan, et üks neist aitas, kuigi väidetavalt tegi ta õhtul lihtsalt nuudleid küüslaugukastmes. Veggie. 

Koju jõudes pugesin teki alla sooja ning lülisin oma puhurinässi taas maksimumi peale. Mu paberimajandus pole jõudnud veel isegi poole peale, näiteks on mul ikka veel tegemata elektrileping (kuigi laualamp säriseb uhkelt, seega pole mind veel valgusest eemale jäetud). Pean veel kätte saama oma pangakaardi ja tšekiraamatu, alles siis saan endale Prantsuse telefoninumbri ning võin pöörduda tagasi tsivilisatsiooni ning ehk isegi telefonist uudiseid lugeda. Kuigi - pean tunnistama, et nädal aega uudistest eemal olles on tunne helgem, silmavaade sirgem ja pöial ei tõmble ka enam allalaadimiste rütmis. 

Suurt motivatsiooni vihmaplädina peale teki alt välja tulla küll polnud, aga kui Sarah (kes pidi algselt olema mu korterikaaslane), kutsus mind õhtusöögile. Bordeaux' põhitänav on Rue Sainte Catherine, mis, nagu kogu Vanalinn, on autovaba tsoon. RSC viib Grand Theatre'i juurest Victoire'i väljakuni, mis on justkui kaks põhikohta. Mina elan täpselt nende kahe keskel Rue Sainte Catherine'i kõrval. Seega hulpsasin ma voodist välja ja leidsin (jälle ilma kaardita) üles Rue Jean Jacques Beli, mis oleks siis algselt pidanud olema minu tänav. Ausalt öeldes elan ma palju paremas piirkonnas (et mitte öelda, Bordeaux' kõige paremas piirkonnas), seega olin tulemusega igati rahul. Sarah toitis mind orgaanilise kanaga (??) ja ilmatuma hulga köögiviljade ja riisiga. Ta on pooleldi marokolane ning tema juures oli veel üks pariislanna, kes Araabia juurtega. Neile tegi väga palju nalja, et minu arvates pole prantslased mitte arrogantsed, vaid lihtsalt uhked oma kultuuri ja riigi üle. 

Nüüd aga tagasi oma korteri kodustamise juurde. Kui keegi tahab mulle pakikesi saata (eriti tervitatavad nähtused oleksid piim, kurk ja kõik mu kolm tuhkrut), andke teada. 

Salut!