Atlantique

15.jaanuar, Rue Sainte Colombe, 22:27 

Atlandi ookeanis sulistanud varbaid: 9

Jah, nüüd tean ma tõesti, mis tunne Harry Potteril oli - täna oli postkastide peal veel kaks kirja minu nimega. Ma peaaegu, et ei julge neid enam avada. Kuigi samas on meelitav iga kord välja minnes oma nimega kirju saada - kui tihti seda Eestis ikka juhtub? Kui negatiivsed asjaolud välja jätta. 

Olin arvestanud, et lähen saan koolis viie paiku Simoniga kokku ning suundun edasi konjakiloengusse. Selgus aga, et meie konjakiloeng jäeti lugupeetud linnapea koolivisiidi tõttu hoopis ära. See muide on väga tüüpiline, et kaks tundi enne mingi ürituse algust öeldakse, et vabandust, ära jääb - või tulge kuskile mujale. Seega oli mul hoopiski vaba päev! 

Proovisin jälle nihkuda paar millimeetrit bürokraatia rindel edasi, ent viimaks sai mul küll ning otsustasin, et pean kuhugi minema.  Jonnakalt, ilma kaardita, asusin teele Gare St Jeani poole. Ma armastan Prantsusmaa rongijaamu, need tekitavad minus tunde, justkui võiksin minna ükskõik kuhu; ning olgem ausad, need on viinud mind väga lahedatesse paikadesse - Normandiasse, Pariisi lähistele... Seekord otsustasin, et lähen St Emilioni. Peale veiniaedade on St Emilionis ka lõputult väikeseid poode ja kohvikuid, tõeline Prantsuse idüll. 

Poole tee peal jaama suunas sattusin peaaegu botaanikaaeda. Keset maju olid lihtsalt palmid, suured põõsad... Tegemist oli Bordeaux' ülikooli vanalinna osaga. BEMis on täpselt samamoodi, tiibade vahel on suured rohealad palmide, pinkide ja väikeste ojakestena, et tudengid saaksid pauside ajal lõõgastuda. Igal juhul paar tänavat edasi leidsin juba õige tee raudteejaama poole. Kuidas? 

Kas te pole tähele pannud, et enamus raudteejaamadest asuvad kuidagi väga... kahtlases linnaosas? Nende ümbrus millegipärast moondub, keerdub millekski närbunuks, aga veidralt õõvastavaks. Kui restos rapides (kiirtoidurestoranid) muutusid lokaalideks mida reklaamisid vaesed neiud, kel polnud raha ilmselgelt, et endale riideid osta, teadsin, et olen õiges kohas. Tõepoolest, paar poekest ja räpast pesulat edasi saabusingi uhkelt Bordeaux Gare St Jean'i. 

Kuna järgmine St Emilioni rong läks alles 40 minuti pärast, oli mul aega ringi vaadata. Tavaliselt tähendab see ainult seda, et mul tuleb mõni väga, väga halb idee - nii ka seekord, kui pidin end keelama astumast Macau rongi peale. Võib-olla mõni muu päev, ent... Mulle jõudis kohale, et St Emilioni pidime esiteks minema kõik koos ning teiseks on seal ainult vein ja juust. Mina põhjamaise merelapsena (tervitused K.Toomele) igatsen aga seda soolast hõngu, mis jätab juustesse veidi liivase, adruse, karuse tunde ja seda häält, mida teeb meri, ookean, laht. Seisin suure Akvitaania kaardi ees ning otsustasin - minek on Atlandi ookeani äärde. 

Vedasin kaardi peal näpuga järge ning tõepoolest, ookeani ääres oli linnake nimega Arcachon kuhu rong sõidab umbes tund aega (umbes 80 km Bordeaux'st). Otse loomulikult! Sinna on minek! Tahan korjata merikarpe! Tahan hullata ookeanilainetes! Tahan suruda varbad liiva! 

Vallutasin piletimasina, olles (otse loomulikult prantsusekeelses vestluses) infotöötajaga kinnitanud, et tõepoolest rong sinna sõidab ning toob mind tagasi ka. Palju erinevaid prantsusekeelseid fraase tungis mu niigi segaduses ajju, valisin lihtsalt BORDEAUX ST JEAN ning ARCACHON ja lootsin parimat. Suure õhinaga istusin rongi, ise väga elevil ja õhevil mõttest, et Bordeaux' kõrvale külasse sõitmise asemel otsustasin sillutada enesele tee otse Atlandi ookeani lainetesse. 

Lainetemühina lõpetas suhteliselt kiiresti SCNF-i kontrolör, kes juhtis tähelepanu tõigale, et minu pilet oli komposteerimata. Vaadake, Prantsusmaal (ja tegelikult minu mäletamist mööda ka Itaalias, Saksamaal, Suurbritannias...) on raudteejaamades sellised masinad, millede sisse tuleb oma piletikesed sööta. Väga sageli need ei tööta või annavad sulle mingeid kummalisi vastuseid, eriti neidudele, kes oma peas unistavad kammkarpidest ja vetikavanadest ning ei reageeri eriti argipäeva võludele. Ma olin omast arust küll pileti komposteerinud, ent sirutasin oma väikesed valged randmed juba välja käeraudade jaoks, kartes, et nüüd viiakse mind Bastille'i ning sunnitakse elu lõpuni canelé-sid sööma. Õnneks on SCNF-i töötajad äärmiselt meeldivad ning ta kirjutas mu pileti peale lihtsalt pastakaga vajaliku info ja sõit võis jätkuda. Ma arvan, et talle meeldis lihtsalt minu prantsusekeelne interpretatsioon kompostrist ("tšõkk-tšõkk machine")

Mida lähemale ma Arcachonile jõudsin, seda selgemaks sai mu plaani totaalne läbimõtlematus. Lõpuks olime rongis vaid mina ning üks jänesenahkse kasukaga daam, kes vahtis väga imestunud pilguga minu Alfie bag'i. Arcachoni jõudes oli juba pimedaks läinud ning ma väljusin rongist trööstitus jaamas, kus laetulukesed õrnalt vilkusid ja virvendasid, tuules hõljus üks lühises juhtme otsas lambike ning ratastoolis mehe kõrval lamas nälgiv koer. Ütlematagi selge et pimedas, võõras kohas (jonnakalt ilma kaardita, nagu ikka) pole see just kõige positiivsem vaatepilt. Samas, mis saaks ikka olla viltu plaaniga minna jaanuarikuus teisipäeva hilisõhtul rannakuurortlinna avastama? 

Vastus lihtne: parasjagu on jaanuar, teisipäev, hilisõhtu. Suvises rannakuurortis. Kui ma oleks olnud kellegagi koos, oleks ma tõenäoliselt sosistanud, sest terve linn oli surnud. Eriti groteskne oli asjaolu, et kõik majad olid niivõrd ilusad, niivõrd ilusad, ning ma ristisin esimese tänava Kinnisvara puiesteeks, sest seda ümbritsesid ainult kinnisvarabürood; umbes nagu tänavakohvikud Boulevard de St Germaini Pariisis. Paraku oli aga peaaegu kogu kinnisvara tühi, mis andis linnale kummalise apokalüptilise võnke. Restoranid, hotellid, suured elamud, villad, basseinid... Kõik tühjad, mahajäetud ja pimedatest akendest kumavate mälestustega rannasuplustest ja triibulistest trikoodest. Väikseimgi tuuleiil tekitas minus tunde justkui kohe-kohe tuleks ookeanist Cthulhu ning veaks mind endaga kaasa teispoolsuse tumedasse rüppe. 

Jälgisin tulukesi ning lõppeks jõudsin ka nende allikani - hiigelsuur villa/loss, mille ümber ja peal helkisid neoontulukesed ja siras silt "Casino". Kaugelt kostev muusika ja tulukeste peegeldus tühjal asfaldil panid mind tundma, justkui ma oleks noorim peretütar muinasjutus "Tulipunane lilleke", kus imeilusa kulla ja karra ja märjukese keskel pole ühtegi elavat hinge. Surudes alla kerge hirmu kaugelt kostuva muusika vastu, otsustasin pöörata vasakule. 

Ma olen ju mere laps, nagu me kõik põhjala hinged. Mere lõhn vallutas mind koheselt. Läbi mahajäetud hotellide ja üksikute päikesevarjude leidsin ma kiirelt tee ookeanini, ning jooksin oma õrnade sussikestega otse merepiirini välja. See õhk, see hääl, ja see metsik vabaduse tunne, mis kohiseb kõrvus, täitis mind lõpmatu tänutundega ning ma teadsin, et naudin seda kordades rohkem, kui oleksin nautinud suutäit juustu ja klaasikest veini St Emilionis. Paraku ei tulnud merekarpide korjamisest suurt midagi välja, tõusuveed olid vist kõik karbid endasse haaranud. 

Küll aga märkasin lainevahus väikest karbikest! Aardekirstuke! Kellegi kiri üksikult saarelt! Pärl! Saladuste laegas! Erinevad mõtted jõudsid mu peast läbi käia, kuni otsustasin laekale järgi minna. Ärge muretsege, vesi oli soe, kuigi mu sussikesed polnud ehk just kõige õnnelikumad. Pealegi selgus lähemal vaatlusel, et tegemist oli siiski puuklotsiga. Silkasin läbi terve ranna ning imetlesin inimtühja, ent tulederohket panoraami. Otsustasin suuna võtta ranna lõppu, kuna märkasin seal midagi karusselli taolist (ma olen alati karussellides midagi maagilist leidnud). 

Tõsi ta oli, pärast mitmeid luhtaläinud katseid tabada salapäraseid ookeaniaardeid (shampanjakork, tükike kalavõrku, saapatald), jõudsin ma lõpuks pika muulini, mille peal tuules uhkustles mahajäetud karussell. Imetlesin veel ookeani kogu tema ilus ning otsustasin, et kui ma kohe süüa ei saa, muutun pahuraks. Mulle ei meeldi pahur olla. 

Just täpselt nagu muinasjutus, ilmus korraga mu ette plaažipealne kohvik-restoran-brasserie, mille terrass täpselt enne kuldseid liivu gaasilampidega soojendatud oli. Imetluses astusin sisse, haarasin menüü ning sättisin end mugavale pingile istuma. Kui ookean su juukseid sasib, tuleb süüa meretoitu - vana hea vanasõna. 

Sestap tellisingi ühe mereannisalati ning klaasi valget; ma ei armasta valget veini, ent see Traquinet, mis mulle seal pakuti, maitses nagu merevaik, kanarbik ja kastehein.  Muidugi oleks ma võinud tellida värskeid austreid, ent selle kogemuse jätan seks puhuks, kui minuga ühineb imekaunis hing Silja, kes nähtavasti armastab austreid rohkem kui mina. Kuidagi imelik on süüa midagi, mis suus piiksub... Palju suurema shoki põhjustas aga salat ise. Ma ei nimetaks seda salatiks, rohkem nagu rootsi lauaks, vähemalt 6-le inimesele. Madis oleks hullunud seda kogust nähes (ja mul on kahju, et teda seal polnud, kuna meie peres on paraku tema ainus, kes salatit päriselt ka sööb). Salati peal oli vähemalt üks terve lõhe, võib-olla ka rohkem, ning krevetid (mis olid homaarist suuremad) ja terve avokaado. 

Andsin endast parima, et seda metsikut toidukogust hävitada, peaaegu sain hakkama terve lõhega ja kuidagi pigistasin sisse ka avokaado. Raskemaks aga läks nende hiid-mutantkrevettidega. Väga raske on süüa midagi, millel on nägu. Päriselt. Kohe, kui ma need krevetid kätte võtsin, oli mul tunne, et nad ärkavad kohe ellu, hüppavad mulle kraesse ning ronivad mööda mu kaela ja kukalt üles. Päris võigas. Tuletasin aga meelde, mis rootslased ja taanlased mulle õpetasid, kui Michaelile Kopenhaagenis suure mereannigala korraldasin ning sain teise hiid-mutandiga juba päris hästi hakkama. Mul on sellest kõigest pilte ka, aga need lisan hiljem (need, keda päriselt mu jutt huvitab, saavad siis juba varem lugeda). 

Olles õnnistatud mereande täis (ausalt, ma arvan, et ma olen oma kalanormi vähemalt kaheks aastaks täitnud), jalutasin läbi Arcachoni tagasi raudteejaama. Poole tee peal nägin ajalehepoodi ning tulin geniaalsele mõttele - kuidas harjutada enda prantsuse keelt? RISTSÕNAD! Sestap soetasingi endale ristsõnaraamatu, mida rongis lahendada (tervitused vanaema Mallele, ristsõnade ässale). 

Raudteejaamas oli ratastoolis kutt endale teki peale tõmmanud ning tema ebareaalselt ilus koer proovis oma 30cm lõa otsas õhtust jalutuskäiku teha. Vilkuva katkise lambi all tõmbus mu süda kokku ning proovisin emotsioone vaka all hoida. Küll aga olen ma ametlikult prantslane, kuna üks vanem härrasmees küsis minu käest juhiseid, kuidas sõita Arcachonist Pariisi. Jep, prantslane. 

Rongis kiusas mind päeva jooksul lausa teine kontrolör, kellele ma samuti üritasin selgitada, et ma nusperdasin oma piletit kompostrisse vähemalt neli korda, aga see ei ole minu süü, et nad protestivad. Igal juhul lubas ta mul koju sõita ning ma suutsin oma ristsõnavihikusse kirjutada tervelt 12 sõna. BOrdeaux'sse jõudes keeldusin ma jätkuvalt kaarti vaatamast ning kõndisin koju täiesti intuitsioonipõhiselt - uskumatu, aga ühel hetkel märkasingi oma punaseid siidilinte ja Apollo tuttavat suminat. 

Käisin veel korra oma lemmikpoest läbi - see asub St James'i nurgal ning seda peab üks vanahärrast moslem. Poel pole avamis-ega sulgemisaegu ning ta müüb täiesti külma südamega väga halbu veine, mille pudeli peal on kirjas BORDEAUX umbes 20 euroga (väga hea apellatsiooniveini saab siin poest 3 euroga). Tõenäoliselt turistidele mõeldud, aga mulle meeldib see, et tal on oma pisike läpakas, millest ta laseb üle terve poe väga kõvasti klubimuusikat (mulle tundub, et ta on eriti suur Rihanna austaja). Muusika läheb õhtu poole kõvemaks, kuna tühje viskiklaase on kassa ümber siginenud umbes viis ning härra ise on rohkem huvitatud arvutis toimuvast ja muusika järgi tatsumisest, kui minust leti taga. Millegipärast on see aga nii siiras ja ehe.... 

Salut, mes chers!! Seiklemiseni