Politically Incorrect

12.jaanuar, le voodi, 22:26

Emotsionaalseid kriise 24h jooksul: 3

Mul pole tükk aega nii kummalist laupäeva olnud, või tegelikult isegi reedet. Kirjutan seda lõiku oma voodis, kuna mingil põhjusel kell neli tuli mu koju internet. See oli nii pühalik tunne, et ma ei julgenud end isegi liigutada mitte, enne kui nälg mu üle võimust võttis ja ma üle väljaku Cateringist bageli järgi lippasin.

Eile pärast kooli mõtlesime Simoniga minna Bordeaux’d avastama. Meiega tahtsid liituda veel Frank (Holland) ja Casey (USA). Mina põrutasin muidugi otse koolist koju nurgapealsesse bistroosse õhtustama. Nagu ütlesin, polnud mul nädal aega üldse söögiisu, seega küpsetatud camembert värskete ürtidega ja veisehautis mõjusid mulle nagu uljas plärts sidrunimahla austrile. Kuigi pärast suareed valdas mind üleinimlik kihk teha üks väike uinak, pidin ma Apollosse lippama, et kuttidega kokku saada. Kodust kotti võttes märkasin, et postkasti peal on hunnik kirju – minu nimega! Ma ei saa aru, mis vimm prantslastel puude vastu on, igal juhul saatis pank mulle kolm erinevat kirja. Sain lõpuks teada, mis paberitele ma alla kirjutasin – näiteks on mul nüüd esimest korda elukindlustus; väga ebaromantiliselt teatas õrn paberike mulle, et kui peaksin eksistentsist loobuma, saadetakse Eestisse mu jäänused ja 4000 eurot.

Ma ei pidanud Apollos kaua ootama, kui mu kamraadid Talence’ist kohale jõudsid. Vestlus jõudis umbes kaheteistkümne sekundiga USA peale, täpsemini proovisime Simoniga Casey’le selgitada, et juriidiliselt on USA ikka veel Briti asumaa ning nad on siiani Jaapaniga sõjas. Casey on insener, seega võttis ta asja suhteliselt rahulikult… Pärast väikest vestlusringi jalutasime jõe äärde (mu kodust äkki 50 meetrit? 100?) selge plaaniga Veepeegli ees pilti teha ja Place de Quinconce’i tsirkust külastada. Veepeegel on selline omapärane kunstiprojekt, mis sisuliselt on üks suur lomp. Küll aga peaks see teoreetiliselt tuulevaikse ilmaga Place de la Bourse’i (vana börsihoone väljak) peegeldama ja evima määramatut kunstilist väärtust. Paraku oli keegi unustanud lompi vett sisse lasta, niiet seisime lihtsalt ühe betoonruudu peal, mille kohal hõljus seksikas McDonaldsi juustuburgeriümbris. See ei peatanud meid aga turistipilte tegemast – kui sageli ikka näeb veepeeglit ilma veeta (loe: asfalti)? Siin pilt sellest, milline näeb Veepeegel välja teoreetiliselt:

Edasi kõndisime Quinconces’i väljakuni, mis juttude järgi peaks olema Euroopa suurim väljak. Kusjuures suurus ei ole tunnetatav, kuna keset väljakut on tsirkus (ma kinnitan, et tegin omalt poolt kõik, et kutid julgeksid koos minuga üle tara lõvi silitama ronida, aga paraku piirdusime me seekord ikkagi teivaste vahelt telki piilumisega), kujud ja puud. 

Olles tunnikese turistelnud, jalutasime läbi Gambetta tagasi minu kodukohta, et terrassil istuda ja juttu puhuda. Kuna Casey oli näljane, ootasime Malte (Saksamaa) ära ning suundusime Santoshasse, mis on seksikas ja moodne Aasia toidukoht, mille papaiasalat mul eelmisest laupäevast saati külmikus istub.

Kuigi Simon tundis end väga mugavalt selgitades Casey’le, et too elab riigis, mis ei eksisteeri, jalutas ta poole õhtu pealt minema kui ma proovisin talle selgitada mõningaid tõiku Saksamaa ajaloost (ning ei, ükski neist polnud Aaduga seotud). Kehitasime Casey’ga õlgu ning suundusime edasi Apollosse, kus ma tutvusin paari pariislasega ning tõenäoliselt tegin plaane Tuneesiasse sõiduks. Casey veenis mind, et ma hakkaksin motivational speaker’iks (mis on midagi Peep Vainu taolist); mina veensin teda, et ilma plaane tegemata saab ka väga edukalt elada. Kuna me lõpetasime oma taidlemise alles umbes kolme või nelja paiku, jäi ta minu juurde ööseks, mis tähendas seda, et me saime oma vestlust jätkata ka hommikul, seekordseks teemaks Ameerika ja relvad. Ma ei arvanud kuu aega tagasi, et istun Rue Sainte Catherine’il, söön le cheeseburgerit ja minu vastas istuv insener kasutab oma kebabi kõrvale fraasi „yeah, if you want to buy something SIMPLE like a shotgun…” Püüdsin talle nimelt selgitada, et minu arvates ei ole eriti normaalne minna Wal-Marti ja võtta piimariiuli kõrvalt AK-47.

Kõht prantsuse elegantset burgerit täis, läksime läbi ka toidupoest ning otsisime läbi kõik riiulid ja praod ja kapid, kuni leidsime külmkapist ühe piima. Jah, külmkapist, ja selle kehtivusaeg oli kõigest kaks nädalat – eeldasin, et tegemist võib olla päris lehmalt tuleva vedelikuga. Suure sündmuse tähistamiseks haarasin kaasa ka paki brownie’sid. Tulemus oli jahmatav – pudelis olev valge vedelik maitses, nagu hapupiim oleks korraga sattunud identiteedikriisi ning teeselnud vahukoort. Ebaedukalt.

Seepeale otsustasin irduda argipäevamuredest, ronida oma voodilavale ning töötada oma uue keele grammatika kallal, kui avastasin – mul on Internet! Minu ees avanes bittide ja baitide binaarparadiis, mis muutis mu meelt tunduvalt paremaks, kui plekk-katuselt kostev vihmaplädin. Tegin plaane ka uueks nädalaks, nimelt peame juba kolmapäeval presenteerima oma kursusetöö arengut. Kursusetöö on 30 lehekülge + 30 minutit presentatsiooni ning see on vaja esitada ülejärgmiseks reedeks. Meie teema on „Marketing Wine in Emerging Non-Producer Markets (on the example of India and Scandinavia)”. Loomulikult pikin sinna sisse ka Eesti ning võib-olla kümne aasta pärast öeldakse minuga klaasi kokku lüües „nazdarovje” asemel „skol”.

Nüüd aga tuttu, kuna homme seisab meil Simoniga ees kaks väga olulist ülesannet – läheme Päris Prantsuse Turule, Marche de Chartrons, ning sööme brunchi Breakfast Clubis. See kõik eeldab aga varajast tõusmist – bon nuit!