Day 2

4. jaanuar 2013, Bordeaux, 

üliõpilasesinduse flaiereid: vähemalt 50

Äratuskell helises umbes 7 paiku. Tuiasin veidi korteris ringi ja lõin pea vastu lage oma voodilavatsilt alla ronides. Ma ei ole hommikuinimene, selgus õue jõudes. Kuhu minna? Kaardi olin sujuvalt koju jätnud, aga ma enam-vähem teadsin, et ma pean sõitma trammiga Talence’i (linn, kus BEM asub) ning sealt kõndima umbes 10 minutit. Otsustasin, et sellest mulle piisab ning otsisin üles lähima trammipeatuse. See liin mind paraku Talence’i ei viinud, seega istusin Hotel de Ville’is (Raekojas) ümber õigele liinile. Paar peatust sõitnuna sain lõpuks aru, et kui ma peatuse nime ei tea, on mul väga keeruline õigesse kohta välja jõuda. Mind ei päästnud ka fakt, et Bordeaux on tõeline ülikoolilinn ning Talence ongi sisuliselt üks suur ülikool, kus asub palju-palju ärikoole, instituute ja muid asutusi, seega küsides „ecole de managementi” sain ma kaassõitjatelt vastuseks vähemalt 3 erinevat peatusenime. Proovisin helistada isatuhkur Madisele, ent tema jaoks oli vist veel uneaeg. 

Pisike loogikatuur tuletas mulle aga meelde, et alles eile rääkisin Jacques’iga kes ütles, et pank on „siit 4 peatust, Forumis”. Vaatasin liinikaardi pealt kus on Forumi peatus ning sõitsin lihtsalt sealt 4 peatust edasi. Arts et Metiers peatuses oli tõeline, tõeline ülikoolihoonete uputus. Kuna mul kaarti polnud, küsisin teed ühe kojamehe käest ning hakkasin tatsuma. 10 minutit on küll väga optimistlik oletus, pigem 20-30 minutit läheb trammipeatusest BEM-ini. Mul on tunne, et ma ei hakka seda teekonda väga armastama.

Igal juhul jõudsin ilma kaardi ja GPSita kohale ning tundsin metsikut uhkust. Koolis võttis mind vastu complimentary hommikusöök kohvi ja croissantidega. Ühtlasi anti registreerimisel kõikidele imeilus punane BEM-i sülearvutikott, mis oli täis kõike eluks vajalikku – alates mälupulgast ja pastakast lõpetades veinipiirkondade kaardiga ja näpunäidetega, kuidas arsti juurde minna. Mind muidugi seesugused udupeened asjad ei huvitanud, mina otsisin paaniliselt oma isiklikku wifi-parooli. Sõbrad, Prantsusmaal Internetti saamine on umbes sama, mis Lõuna-Eestis Mahtra sõja münte otsida. Põllult. Kuna nii Internetiühendus kui kõnekaardi otsimine osutusid ületamatuteks katsumusteks, pühendan sellele teemale eraldi postituse –jääge ootama, see on hea lugu. Lõpuks, lõpuks, lõpuks sain sisse logitud BEM-i wifisse ning hunnik Eestit tulvas mu kvaasi-Prantsuse meeleollu. Tegin endaga kokkuleppe, et järgmine kord loen uudiseid juunis.

Küll aga paluksin härdalt, et keegi mõtleks välja, kuidas mulle piima tuua. Prantsusmaal nimelt ei ole piima. Jah, just nii, piima. See piim, mis meil on mitte-eriti-heades kohvikutes nime all lattepiim, ehk siis UHT steriliseeritud ja maitseb nagu keegi oleks purgivahukoore sees plastikut sulatanud ja selle omakorda kilekotis läbi keetnud, maksab Prantsusmaal mitu eurot pudelike, sildi all „BIO-steriliseeritud piim”. Tavalist piima, sellist, mille kehtivusaeg on alla kolme kuu, ei ole ma leidnud ei Carrefourist, ExpressUst ega mitte ühestki muust poest. Proovin lähipäevil turule minna, äkki sealt leiab midagi sarnast.

Pärast hommikusööki algas meie Orientation Day. Eestis korraldatakse selliseid asju ka mõnikord, nime all „infotund”, kus keegi ei käi. Orientation Day kestis aga 8-17 koos lõunaga ning koosnes erinevatest töötubadest, mis rääkisid nii koolielust, õpingutest, Bordeaux’s hakkamasaamisest jne. Ühtlasi käisime läbi terve kooli – asi, mida EBSis oleks kindlasti tarvis. Tahtsin lõuna ajal kindlasti pangas ära käia, kuna selleks, et siin üldse midagi teha (kõnekaarti osta, elektriarvet tasuda vms) on vaja pangakontot. Paraku ei leidnud ma selle jaoks aega, kuna kohe-kohe oli algamas Melting Potes’i töötuba. Melting Potes on nagu meie ÜE International Club. Otsustasin pühendada ka siinsele ÜE-le eraldi postituse, kuna see on täiesti müstiline. Küll aga oli põhjust uhkustada Business Spiritiga, sest seda vaatasid nad küll väga skeptiliselt ja küsisid are you SURE this is your school magazine? It is done by you guys??? Ülejäänu on aga valgusmiilide kaugusel meist. 

Lühidalt – kokku on tudengi”klubisid” ligikaudu 20. Kolm tükki on täiesti avalikud, st tudengid valivad nende office’id iga jaanuar. BDA vastutab kunsti eest (ehk siis alates koolilehest lõpetades koolimuusikaliga), BDS vastutab spordi eest ja BDE vastutab tudengipoliitika eest (üliõpilaselu, koostöö kooliga, haridusnõunik jne). Kõik need kolm on üksteisest sõltumatud, et kindlustada maksimaalset läbipaistvust. Ülejäänud klubid on vastavalt huvitegevusele – Adrenaline korraldab adrenaliininädalavahetusi langevarju- ja benjihüpetega, CookIt korraldab kokanduskursusi päris restoranides, Transaction koondab finantshuvilisi, AOC käib veinilossides külastustel… Trikk on selles, et kuna need on huviklubid, mis kõiki tudengeid ei puuduta, tuleb nende rahastus otse tudengitelt endilt. Liitumistasu on klubidel erinev, aga no ütleme 30-40 euri aastas. Selle sisse on juba mingid asjad arvestatud, aga ühtlasi annab liikmestaatus allahindlusi reisidel ja üritustel. Teisisõnu – selleks, et eksisteerida, on vaja korraldada nii head üritused ja olla nii äge institutsioon, et tudengid tahaksid liituda. Midagi, millest kõvasti õppust võtta. Kui ma olen esmaspäeval liitunud oma meelisklubidega, kirjutan ka sellest lähemalt.

Me lõpetasime veidi enne viit ning ma soovisin veel pangast läbi hüpata, jõudsin sinna umbes 17:15. Pank suletakse kirjade järgi 17:40. Meeldiv noormees leti taga teatas aga mulle, et kahjuks kontot enam täna ei jõua teha, kuna nad juba sulgevad. Küll aga võib ta võtta kõik mu dokumendid (pangakonto jaoks on vaja avaldust, ülikooli tõendit, et õpin Prantsusmaal ning üürilepingu ja dokumendi koopiat) ja ma saan tagasi tulla teisipäeval, kui pank on uuesti avatud ning konto avada. Üldse on mul nende avamistundide kohta oma arvamus. Vaadake, prantslased teatavasti tööd ei tee. Kirjutan seda lugu siin pühapäeval ja terve linn on suletud, kui välja arvata mõni üksik poeke. Pank on keskpäeval suletud kaks tundi, kuna terve personal on lõunal. Rääkimata sellest, et 17:40 sulgemisaeg tähendab tegelikult 17:00 sulgemisaega.

Pole aga propsi, mõtlesin, ning seadsin sammukesed trammipeatusesse, et vanalinna poole sõita. Musee d’Aquitaine’i ees otsustas tramm aga kahele autole külje pealt sisse põrutada. Bordeaux’s vist ei juhtu väga tihti liiklusõnnetusi, kuna kuulsin sellest õnnetusest linna peal veel hiljemgi. Kell 19:30 oodati kõiki uustulnukaid Bistrot Regent’is ning aega mul ju oli, seega otsustasin minna ja endale kõnekaardi soetada. Ma lõpetasin kõnekaardiseiklused veidi pärast seitset, kõnekaarte oli mul selleks hetkeks ikkagi null. See on täiesti müstiline, kui keeruline  on Prantsusmaal asjadega, mis meie jaoks on rõõmus igapäev. Ma ei räägi siinkohal vanematest inimestest, ei, ka minuvanused vaatavad imelikult „internetipanga” ja „mobiilimaksete” peale. Igal juhul teen sellest eraldi loo, kuna need sündmused on liiga sürrid.

Koju tagasi jõudes sain aru, miks on selle piirkonna nimi Akvitaania. Sajanditevanused kivimajad imavad „mild oceanic climate’it” päris hästi ning tulemuseks on külm ja niiske kodu. Majades küttesüsteeme pole, seega ei saa niiskuse vastu ka midagi ette võtta, kuigi ma panin lauale kausi meresoolaga. Ikkagi saan oma udusele aknale igatsusesüdamekesi joonistada ja loota, et täpselt mu vastas elav kunstnik oma molberti tagant mu aknasse piiludes valesignaali ei saa. Küll aga on mul üks pisike Thatcheri-aegne Philipsi puhurinäss, mille kohal käsi soojendada. Kui väga jahedaks läheb, tatsan õue ning istun Lafargue’il ja joon kakaod.

Igal juhul oli vaja end kibekähku valmis seada ja uurida hiigelsuure kaardi pealt, kuskohas asub Rue de Marechal Joffre. Tuleb välja, et ma tõesti elangi täpselt vanalinna keskel, kuna bistroo-tänav oli minust kõigest kaks tänavat eemal. Bistroo oli tõeline Prantsuse elegants, kullast lampide ja peegelseintega. Õhtusöögiks oli mahlakas part koos mekkiva klaretiga. Kaks mehhiklannat mu kõrval väljendasid oma pahameelt päris häälekalt, teemal miks see vein niimoodi maitseb ja et kõik Mehhiko veinid on virsikutest tehtud ja väga magusad. Neil tuleb vist üks väga õnnetu poolaasta… Pärast õhtusööki, kui olin juba pooled ÜE liikmed enda juurde heeringat ja musta leiba sööma kutsunud, läksime edasi HMS Victory baari. See on Victoire’is asuv spordibaar, kus leidsime ühise keele ühe saksa finantsmagistriga. Ta keeldus uskumast, et on olemas nii tugevate vaadetega Harry Potteri fänn. Mul oli temast hiljem päris kahju, kuna millegipärast oli ta otsustanud elama asuda hoopis Talence’i (see ülikoolilinn). Jah, koolile lähedal küll, aga Talence… Seal ei ole mitte midagi peale ühe McDonaldsi. Umbes nagu tudeerida TTÜs ja elada Paldiskis.

Öösel koju jõudes pakkisin majavaimu rõõmuks ka kõik asjad lahti ja muutsin olemist veidi kodusemaks.

À bientot!