Day 1

3.jaanuar 2013 Bordeaux, Aquitaine, 19:44

 magamata tunde: vähemalt 50

Arvestades, et minu viimase kolme nädala unetunnid võib üles lugeda kahe käe sõrmedel (ja ehk võib-olla mõnel varbal), on õigustatud kahtlus, et viibin hetkel unenäos ning ärkan varsti Uues Maailmas, et lörtsi ja tuisu segus unise peaga laupäevahommikusele eksamile loivelda.

Kahtlused kaovad aga siis, kui oma vanalinna korteris klaasikese vahuveiniga (ja, pange tähele, mitte Sovetskojega) kuuma bergamoti järgi lõhnavasse vanni vajun, et puhata väsitavast reisist ja hirvepoja kombel mööda Bordeaux’ tänavaid hüppamisest. Jah, ma jõudsin vahepeal Bordeaux’sse.

Michaeli õnnis žest lennutada mind tähtede ja viinamarjade poole istekohal 1A päädis sellega, et ma võisin oma seiklusele kaasa pakkida lausa kaks kohvrit. Ilmne probleem seisnes selles, et mu kohvrisaldo oli veel õrnad 15 tundi tagasi ümmargune null. Sellegipoolest tuleb elule vastu minna idiootse usuga, et kõik läheb hästi – lõpuks ei jää lihtsalt enam midagi muud üle. Nädalatepikkune agoonia ja sissesulandunud mõistmine, et impulssotsuse ajel 3000km kaugusele ilma plaane tegemata kolimine ei ole kõige parem mõte, muutus Kõigi Aegade Kõige Paremaks Mõtteks. Isatuhkur Madis tegi vana ja katkise kohvriga imesid ja muutis selle kasutuskõlblikuks – töö, mida professionaalid pidasid ebamõistlikuks raiskamiseks, kuna olukord pidavat nii hull olema. Niit, nõel ja MacGyveri teip kindlustasid aga mu vana musta Rodelle õnneliku maabumise Bordeaux’ pagasilindil, punane priority lipik uhkelt lehvimas. Tema kange noorem vend tuli ühelt veelgi kangemalt noorelt daamilt, Silja, Sulle leebe musi ninale. Kui me umbes kella kahe paiku pakkima hakkasime (kodust väljasõit oli kivist raiutud kell viis), tekkis mul metsik paanikahoog, mida ükski tuhkur seekord leevendada ei suunud. Head sõbrad, mul on ju kirg oksaraagude, sädelevate kuulide ja lumes vettinud vahtralehtede vastu. Tsiteerides klassikuid on meie kodu (ainult minu süül) crazy hoarder’s nest. Ja tõesti, nüüdseks juba vist kaheksa aastat oma maiset vara mööda ilma laiali tassides pidin tunnistama, et mõned kinnised kastid olid pärit üle-üle-üle-üle-eelmisest kolimisest. Ühel hetkel otsustasin, et Bordeaux’sse ei pea kaasa võtma defineerimatuid riideesemeid ainult seetõttu, et nende abil on äge õnnelikku kajakat mängida või kuna nad 2006. aasta sügisel mängisid olulist rolli mõne diskursuse rõhutamisel. Mida on meil üldse eluks vaja?

Eksistentsiaalkriis lahenes isatuhkur Madise karmi, aga õiglase abiga ning ma olin nõus maha jätma oma raamaturiiulid, suurema osa lauamänge ja kleidi, mis üürgab DRAGON POWER! (kuigi ma asendasin selle 1997. aasta iteratsiooniga Waldo Meets Cobain t-särgist). Kui mulle umbes kell pool viis kohale jõudis, et ma ei ärka hommikul oma boheemrapsoodias ja ei saa varbaga eemale toksida tuhkrut, kes nina jahib, tekkis mu sisse meeletu värin, mis ei tahtnud kuidagi järele anda.

Kuidagi ei tahtnud see järele anda ka lennujaama lounge’is ruuna järjekindlusega singivõileibu ahmides ja viimast laevaaruannet kirjutamas; kuidagi ei tahtnud see järgi anda geidis ja eriti mitte õhusõidukis endas – vaadates ühe eriti pahura stjuuardessi grimasse ja vilksamisi silmadega Postimehe EA-teemalist esilehte nähes olin ma kindel, et see on mu lõpp ja Amsterdami ei jõua ma eal, rääkimata veel Bordeaux’st. Ma arvan, et nii mõnelgi hetkel muutus see hirmust soovunelmaks – Amsterdami maandumist ei pannud ma tähelegi, kuna uni oli nii suur, et transmogris tavalise maandumisagoonia pigem häguseks uneparalüüsiks. Amsterdamis oleksin ma peaaegu KLMi Crown salongis peaaegu magama jäänud ja frantiliselt lounge’ist B-tiiba joostes tegid mu uued mustvalged kummikud jalgadele rohkem haiget, kui mulle oleks meeldinud. Ühesõnaga olin ma jõudnud magamatuse, stressi ja hirmude tõttu punkti, kus purseri naljatlev „SHOULD there be an evacuation of the aircraft this time…” kõlas nagu üleskutse ballil sümboolne arabesk teha. Igati mõistlik, noh.

Õnneks tegi see purser minuga imesid ja mu tuju läks nii heaks, et olin suuteline isegi aknast välja vaatama – Amsterdamis 8 km läbi udu maandudes kadus igasugune soov tsirruspilvede hingeeluga lähemalt tutvuda. Piloodil oli vist sama mõte, sest nii ränka rõhumuutust tundsin ma viimati 2009 Kopenhaageni lennul, pärast mida olin täiesti veendunud, et mul on aneurüsm. Prauhti Bordeaux’sse maha – kaduge nüüd, veinisõbrad, selle hingemurdva kuus kraadi Celsiuse juurde, mis naersid Siretile näkku, taustal kõlamas eelmise pühapäeva päikeselised kaheksateist. Aga võta näpust, õhk, mis ninasõõrmed vallutas ja õrnalt magamata juukseid sasis, lõhnas ookeani, veinipudelite klõgina ja hooletu elegantsi järele, mis tekib siis, kui sa hirmkallist parfüümi kandes hapukapsasuppi teed. See oli midagi müstilist. Paraku terminali jõudes olid mu jalad sebrakummikute peale nii solvunud, et ma otsustasin lihtsalt pagasilindi ääres maha istuda ja oma Stendhali kaksikuid oodata. Usun, et te kõik teate või vähemalt kujutate ette, kui kaua peab Prantsusmaal alati oma pagasit ootama.

Kui paksu ja pontsu lõpuks betoonseina tagant välja ilmusid, sammusin ma rõõmsalt arrival halli, et seal oodata loodetavat kokkusaamist mõne BEM-i inimesega. Neile, kes veel ei tea – tegemist polnud naljaga Brutal Man Wagoni omanike arvel, vaid Bordeaux Ecole de Management saatis mulle (lootuspäraselt) kellegi vastu. Ma jõudsin täpselt oma kummikud ketside vastu vahetada ja õues uut ja ägedamat plaani pidades (noh, kedagi ju vastas ei olnud), kui Tõelised Prantslased mind lükanduste vahelt üles korjasid. Juba veeresid mu kohvrid prantsuse noormeeste käevangus BEM-i naveti poole, mis vuras meid ägedate käiguvahetuse ja signaalide taustal kohale. Sellel hetkel oli mul peas kaks mõtet: kus on lähim voodi ja kus ma elama hakkan.

BEM-is avanes aga täiesti uskumatu, tummakstegev ja särtsu täis pilt. Kardetavasti ei vaata ma ÜE-d enam iialgi sama pilguga, sest… Ma ei jõudnud sissegi astuda, kui mulle pandi pihku erinevate osakondade flaierid. Ja ma ei mõtle siinkohal mitte äriüksust või karjäärikeskust, ei. Veiniklubi AOC – käime nädalavahetustel veiniistandusi külastamas. Võib-olla hoopis Barbapop, kes korraldab vinüüliõhtuid ja võimaldab tudengitel võtta näiteks harfitunde. Ja ukulele tunde. Madis, tagasitulles tahan ma elutoas näha üht harfi, palun. Üritused, väljaminekud, improd, näitused, spordiklubid – seda kõike teevad tudengid ning ilma kindla eelarveta. Ehk siis peab tudeng huvi korral maksma teatud summa aastamaksu ja selle sees on kõik pakutavad üritused ja tegevused ühel konkreetsel klubil (jah, loomulikult ma liitun AOC-ga). Äärmiselt lahe.

Igal juhul pidid Mathilde ja Clo mind liitumislaua tagant ära tirima, kuna me pidime leppima kokku minu elukoha suhtes. Kõigile teadaolevat olen ma suhteliselt kiiresti olukorraga kohanev inimene ja uneseguse peaga mulle ikkagi meenus, et me olime mingist korterist rääkinud. Noh nii kolm päeva enne ärasõitu. Mathilde ja Clo ütles, et läheme landlordi juurde kell kolm – loomulikult olin nõus. Vahepealne aeg sai veedetud ülikoolipargi palme vahtides, oma esimest Prantsusmaa 15-tollist subi näksides (steak & cheese) ja endale pangakontot avades.

Jah, pangakontot. Sest ma hakkan maksma tšekkidega. Päris ausalt, kui ma tulen tagasi koju (noh, sellest hiljem), saab iga „hea nalja tegija” oma šedöövri eest sümboolse 1-sendise tšeki. Memoreale kirjutan, to fun’s eternal glory. See selleks,

Ühel hetkel oli mul olemas Prantsuse pangakonto, hunnik flaiereid tudengiklubide liitumisreklaamiga ja kutse lüüa kaasa BEM-i tudengilehe töös. Arvestades viimase kuu-kahe sündmusi ei olnud ma valmiks selleks, et võib veel paremini minna.

Järgnev sündmuste kulg pani mind siiralt kahtlema mu reaalsuse tajumise võimes. Nimelt liikusin ma 12 tunniga agoonilisest planeerimatusest A Good Year’ini, kui filmi sisu välja arvata ja ainult see äge Prantsusmaa-osa sisse võtta. Me sõitsime maja ette, mis meenutas hipsterromantiku märga unenägu, asudes tillukesel, nii tillukesel tänaval, mis otsast laieneb millekski pisikese väljaku taoliseks, mille ääres võistlevad kaks äärmiselt ahvatlevat Prantsuse välikohvik-cafe-brasseried. Minu välisuks on sinine. Minu sinise välisukse kõrval on kunstipood ja vastas lillepood (või paljude lilledega mõnimuupood), mille kohal on korterite elanikud Prantsuse rõdude võrede otsa sidunud lugematul hulgal pikki punaseid siidilinte, mis tekitavad tuules puhmeldes rõõmu ja midagi tuvastamatut. Ma ei oska rääkida sellest tundest, mis mind valdas. Kui ma transleerisin kuue ja poole sekundiga mõtte „ appi see on kõige lahedam koht, mida ma olen kunagi näinud” mõtteks „appi see on mu kodu”.

Pisikesest keerdtrepist asi üles tassides olin ma valmis kõige hullemaks, aga selleks mitte. Värskelt renoveeritud stuudiokorter, mille äärmiselt kõrged laed lubavad voodil pesitseda lavatsil lae all. Üliusaldav ja tore üürileandja, kellele hakkan igakuiselt postiga tšekki saatma (te oleksite pidanud nägema ta nägu, kui ma proovisin selgitada, mis loom on pangaülekanne ja internetipank. Võtmekimbu sain pärast lepingu ja inventuuri allkirjastamist endale ning kuna olin „nii tore”, ei pidanudki kolme kuu üüri ette maksma, vaid ainult kahe. „Madame, Bellagard, attendez – „ hüüdsin, kui mõistsin, et ma tean ainult oma majanumbrit, aga mitte korterit. Kuna Prantsusmaal käib asjaajamine läbi postkasti, tundus see kriitiline punkt olevat. „Kallike, kleebi oma nimi postkastile, mis sulle meeldib. Postiljon tuleb sisse ja vaatab su nime järgi”. Tõepoolest, kellele on vaja korterinumbreid? Üks mu naabritest on kleepinud ukse peale rohelise 264. Alumine naaber on jällegi 11. Mulle meeldib 88. Või hoopis 808? Peab mõtlema ja otsustama oma aadressi üle.

Võtmed käes, pidin minema supermarketisse, et osta shampooni, dushigeeli ja võib-olla midagi näksida. Elevusest poolituvana läksin trepist alla, et uudistada oma värsket kodukoplit. Ja, pagan, kus see on alles koppel… Esimesena eksisin pisitillukesse viirukipoodi, kust soetasin viirukihoidja ja paki India viirukeid. Okei, vannipärlid ka. Okei, vannisoola ka… Mul ei ole aastaid korteris vanni olnud, seega otsustasin olukorda ära kasutada. Mulle meenus, et mme Bellagarde’i kohaselt pidavat Victor Hugo puiesteel olema miskine supermarche, seega küsisin poeonu käest teed. Räägite prantslaste külalislahkusest? Ta joonistas mulle kaks kaarti, ja ausalt, ta oleks peaaegu poe kinni pannud ja mind käe otsas sinna tassinud. Kaart oli lihtne – minu tänavast üle Lafargue’i platsi läbi St James’i tänava ja Grosse Cloche’i alt läbi… Päris elamus oli aga midagi hoopis muud. 

Esiteks, Lafargue’i plats on tilluke tänavakohvikutega ääristatud plats mille nurga peal ma asun. Selline tõeline plats, Tallinnas ekvivalent puudub. St James’i tänav on täis pikitud väikeseid poekesi – kulinaaria, vein, kummalised riided ja poekesed, kus müüakse didgeridoosid (19.99 EUR), täringuid ja naistekujulisi kanne. Minu kõige suuremaks shokiks on sealsamas ka kaks (!) mängupoodi, kuhu ma kavatsen järgmine nädal surfama minna – ehk leian mängusõpru. Võib-olla ei peagi paastuma, vaid saan hoopis prantslaste mängustiili tundma õppida… Kohe mängupoe ees on Grosse Cloche. See on selline hübriid kellatornist ja väravast (pilte ka varsti), mille alt läbi minnes jõuabki Cours Victor Hugoni, mis on suur-suur puiestee, mida ääristavad poed. Pärast väikest seiklemist mööda tänavaid leidsin Carrefouri üles, mille nurgapealne iteratsioon on suurem kui meie kodu-Prisma. Ma mäletan selgelt, kuidas onu Bertrand rääkis, et prantslased on ratsionaalne rahvas. Isegi siinne ÜE kirjutas oma flaikule „Stereotypically sound”. Kuidas siis on võimalik, et poodides puudub absoluutselt igasugune süsteem? Kui ma ütlen igasugune, siis ma mõtlen igasugune. Ma leidsin meresoola koeratoidu kõrvalt. Serrano singi küpsiste kõrvalt. Dushigeeli shampanja kõrvalt. Umbes nagu keegi oleks joonistanud fantaasiamaailma kaarti ning paigutanud ained vastavalt sellele, milline rass neid tarbib. Haldjate nurk (brioche ja viirukid), päkkarite nurk (õlu ja tomatid), orkide nurk (haamrid ja vorstid).

Kui ma lõpuks oma poekotiga, baguette’i nurk välja piilumas kodu poole jalutasin, mõistsin, et see siin ongi mu kodu. Ma hakkangi õhtuti Carrefourist baguette’i ja pardimaksapasteeti tooma, ma kuulengi oma majakesse Grosse Cloche’i kellade kõminat ja ma võin iga kell minna Garonne’i äärde joonistama.

C’est la vie!