Camino

11.jaanuar, l'Apollo, 18:40

Camino de Santiagost läbitud: 500m

Ei, mul pole ikka veel Internetti.

Kui nüüd see hingelt ära, võin rääkida lähemalt caminost.  Nagu paljud teist teavad, olen ma juba aastaid pidanud plaani camino de Santiago de Compostela läbimiseks, mis sisuliselt on 800km palverännak Prantsusmaalt läbi Hispaania Santiago de Compostela linna.  Nagu öeldakse, juhtub elu siis, kui sina plaane teed, nii ka see kord. Mitu päeva tõmbasid mu tähelepanu minu tänaval ja St Jamesil (umbes täpselt 20 sammu minu koduuksest) asetsevad merekarbikujutised ja bareljeefid. Head sõbrad, ma elan camino peal. Sõna-sõnalt, ma elangi selle palverännaku teekonna peal. Seega hakkan ma nüüd vabadel päevadel vaikselt Hispaania suunas kõndima. Vaikselt, rahulikult ja old style - paljajalu, ilma asjadeta, linane rüü üll. Mental note: osta linane rüü. Homme lähen ja võtan kodu kõrvalt kirikust ka palveränduri passi.

Küll aga ei pea ma palju harjutama, et loobuda tsivilisatsiooni võludest. Prantsusmaa asjaajamine on jätkuvalt midagi müstilist. Eile oli tudengitele kohustuslik CAF-i töötuba, et oma taotlus esitada. CAF on teatud sorti toetus tudengitele elukoha eest maksmiseks. Arvestades tööd, mis selleks panustada tuleb, on toetuse summa naeruväärne (tegelikult, ongi naeruväärne). Pärast kolme tundi paberimäärimist (pannes kirja oma silmavärvi, suurimad hirmud ja naabermaja koera vaktsineerimiskuupäevad) avastasin, et BEM-i arvutisse faile salvestada ei saa. Seega pean kogu protsessi uuesti läbima ning seejärel saatma umbes 20 erinevat dokumenti postiga CAF-i, kust kahe kuu jooksul vastus laekub. Kogu selle teekonna läbisin muide Prantsusmaa arvutil, kus klaviatuur on AZERTY, mitte QWERTY. Oeh.

Ühtlasi ei ole mu köögis mitte ühtki maitseainet. Seetõttu harjutan kokkamist ainult meresoola ja musta pipraga, kasutades maitsestamiseks ainult tooraineid endid. Ausalt öeldes on seesugune askeetlikkus tõenäoliselt ainult kasulik (vaadake, kui optimistlik ma olen). Mul pole tegelikult kolimisest saadik eriti isu olnud ning minu menüü koosneb suuremalt jaolt tartelette aux fraises’ist, mis on ametlikult maailma kõige parem asi. Viimati Victor Hugo avenüü boulangerie’s veidi hulludes ostsin ka Bordeaux’ kohalikku maiuspala, canéle, mis maitses nagu kärssanud kilekott. Jään edaspidi maasikakookide juurde.

Kindlasti huvitab kõiki meeletult Prantsusmaa elukallidus, kuna igasugu estogüünide arvates on Eesti maailma kõige kallim riik kõige madalamate palkadega. Ausalt, ma kadestan praegu kõiki, kes saavad minna Prismasse või Selverisse ja osta piima, mis rikneb enne märtsi 2014 ja tomateid, mis pole malliga mõõdetud. Toiduhinnad sõltuvad suuresti sellest, mida osta tahad – Carrefouris on hulganisti võimalusi ka odavalt hakkama saada, aga minu eestlasliku naturaalse maitse jaoks on need liialt… Jetsonitest pärit. Väljas söömine on kindlasti odavam kui Eestis – kolmekäigulise õhtusöögi klaasi veiniga saab kätte 15 euroga (saab ka vähemaga muidugi, aga ma jäin ikkagi inimlikkuse piiridesse). Klaas veini kohvikus või baaris maksab laias laastus 3-5 eurot. Kuna mina elan täpselt turistipiirkonnas, siis siin on enamasti 4-5 eurot. Õllede pint maksab 6-7 eurot (ehk siis julgelt kaks korda rohkem kui Eestis).

Paraku jäin sellenädalasest veinikülastusest ilma, küll aga käisin teisipäevases veiniloengus Chateau Haut-Bailly teemadel. Degusteerisime nelja erinevat aastakäiku, minu isiklik lemmik oli 2003 (mis tegelikult ongi praegu suhteliselt optimaalne vintage). Loeng kestis üle tunni aja ning esinejaks oli lugupeetud veinimeister ise – pärast väsitavat koolipäeva sain heal juhul aru umbes kolmandikust, aga õpin hoolega. Teisipäeval Apollos ühe Medoci veinimeistriga rääkides sain juba hirmuäratavalt hästi hakkama.

Nii hästi ei lähe aga mõnedele inimestele „Eesti” selgitamisega. Järgnev vestlus ei ole nali, vaid leidis reaalselt aset kolmapäeva õhtul HMS Victorys:

„Tu viens d’ou?”

„Estonie!”

„Oh, this is so cool, from Melbourne or Sydney?”

„No, Es-to-ni-a”

„Ah! I know, your capital is Vienna?”

„…”

Suurem osa Apollost arvab siiani, et ma olen kuskilt Londoni lähistelt. Skype’i-mantra töötab paraku ainult kosmopoliitsete tudengite peal, nagu näha internetivaeguses vaevlemisest. Samas, kui ma elaksin Bordeaux’s (oodake, ma elangi Bordeaux’s), ei oleks ka mul aega Internetis istuda. Esiteks on siin lõputu hulk veiniaedu – homme sõidame Simoni ja Maltega St Emilioni, õnneks neil on auto. Iga päev saab minna ookeani surfama, kuna Bordeaux on Euroopa parim surfipiirkond. Loomulikult on võimalus kõndida läbi palverännaku tee… Ja muidugi lugematul hulgal muuseume, välikohvikuid ja pisikesi kummalisi poekesi.

Nüüd side lõpp, annan homme teada, kuidas läks St Emilion, mida täpselt saab tõeliselt Prantsuse turult ja milline on üks tüüpiline Prantsuse tudeng. Koju ei saa ma paraku mitu tundi minna, kuna jätsin hommikul kooli minnes kogemata oma puhurinässi maksimumi peal tööle ja mu külm ja niiske korter on digimuundunud Amazonaseks, kardan, et mu voodi alla on siginenud varaan.

Salut!