Bordelaise

8.jaanuar, L’Apollo, 21:09

„elu nagu filmis” momente: 5

Jõudsin just Talence’ist linna pärast pikka ja väsitavat koolipäeva. Kuna ma kuskil internetti ei pääse ja koolis mingi variant on (kuigi dünamokonn, kes modemit jooksutab, läheb iga 3 minuti tagant streigile), püüdsin viimase hetkeni bitte ja baite püüda. Teate seda stseeni õudusfilmidest, kus suures koridoris lambid PAUH---PAUH----PAUH järjest välja lähevad? Turvamees käis ja kustutas pauguga lampe ja mina roomasin viimases valguskiires, kuni lõpuks pimeda fuajee nurgas enne uste lukustamist meeleheitlikult meilboksi refreshisin. Võõrutusnähud, mis muud.

Frustreerunud, väsinud ja tüdinud Akvitaania „mild oceanic climate”-ist, otsustasin, et on ebareaalne kõndida iga päev 30 minutit trammipeatusest kooli ja tagasi, eriti läbi udu. Ausalt, ma teen pilti Apollo aknast, võib-olla te siis hoomate, kui niiske siin on. Pahurana tulevad mul alati kõige paremad mõtted, seekord siis läbi pimeda ja kõleda Talence’i suvalise tee valimise, et jõuda mõne teise trammipeatuseni. Teate ju küll, tuleb lihtsalt minna OTSE, küll siis kuhugi välja jõuab. Minu üllatuseks viiski esimene pikk teeots Doyen Brusi trammipeatusesse. Sisuliselt tähendab see seda, et ma kõndisin absoluutselt igal hommikul kõigepealt Talence’i kesklinna ja sealt kahe trammipeatuse jagu kooli poole… Te võite küll mõelda, et trenni mõttes hea, aga ausalt, kell seitse hommikul ei ole seda kõige lõbusam teha.

Küll aga saan jalutada palju Bordeaux’s, mis on tõeline jalakäijate linn. Kuna vanalinnas autod ei sõida, tuleb karta ainult ratastoole. Ma ei tee kusjuures nalja, elektriratastoolid vuravad siin mööda munakivisillutist hoogsalt ja võtavad kurve, mis annaksid Lia Laatsele „Noores pensionäris” silmad ette.

Täna hommikul suutsin ma lõpuks teostada ka oma pangakonto avamise. Allkirjastasin kabinetis umbes 26 erinevat prantsusekeelset dokumenti ja kirjutasin eeskujulikult alla „lu et approuvé”, mis tähendab „olen läbi lugenud ja nõustunud”. Jajah, muidugi. „Zhöböböbö 40000 EUR mažöžözö insurance böžöžö banque”. Tõenäoliselt oman ma nüüd Andorras kinnisvara, kes teab. Kümne päeva pärast jõuab minuni ka mu tšekiraamat. Kaunis panganeiu küsis minult, kumba formaati ma eelistan, suurt või väikest. Mis te arvate, kumma ma valisin?

Täna pidin ma Wine Businessis tegema kaks esitlust. Ma tegin need väga hästi ära, sain õppejõult lausa kiita, aga kõige rohkem paitas mu hinge fakt, et sain esitluses kasutada fraasi „sex in a glass” (ei ole vulgaarne, vaid hoopis maailma tunnustatuima veinikriitiku kirjeldus Pinot Noir’i kohta). Seekord rääkisime lähemalt tootmisprotsessist ning tutvusime Winter Park Winery kaasusega. Üllatav on see, et aine ise on mõeldud prantslastele, umbes 90% loengust on prantslased. Sellegipoolest olin ma ainus, kes teadis näiteks, kuidas tehakse roséd.

Igal juhul leidis loengu tipphetk minu jaoks aset peale auditoorse töö lõppu. Nimelt mõtlesin ma oma šansse veinimoguliks saamisel veelgi kõrgemale kergitada ning läksin õppejõuga rääkima (kel on veinimaailmas käpp sees). Küsisin talt, et kui raske on päriselt Bordeaux’ regioonis chateau’sse tööle saada mitte-prantslasel (võin juba ette öelda, et väga raske). Ent võta näpust! Härra oli just jõulude paiku õhtust söönud ühe veinimeistriga Graves’i regioonist (jah, ikka Bordeaux), kes otsis parajasti enda juurde kedagi, kes oskaks inglise keelt (prantslased inglise keelt ei räägi või räägivad väga halvasti). Mu süda jättis vahele vähemalt lööke viis ning seejärel ütles professor – „kindlasti peaksid oskama suhelda ka hiina keeles, siis saad julgelt”. Selle peale kostsin ma loomulikult, et kohe võtan oma õpiku välja, aga teate, milles on nali – ma olin kaasa pakkinud, meeltesegaduses, õpiku „Hiina keele kiirkursus algajatele” mis keskendubki just suhtluskeelele. Mu armas alateadvus, sa oled võimas.

Peale akadeemiliste ja önoloogiliste saavutuste mahtus minu viimase 24h sisse ka üks sürreaalsemaid tudengielu kogemusi eal. Tegelikult ma vist ei eksi, kui ütlen, et kõige sürreaalsem. Nimelt käib veebruari keskpaigani „campaigning” uue ÜE juhatuse valimiseks. Võistlevad kaks võistkonda, umbes nagu parteid siis. Eile oli kampaaniate launch, mis laias laastus tähendas seda, et Victoire’il toimus kaks pidu, mõlemad ühes baaris. Nüüd saan ma lõpuks aru, kuidas Prantsuse revolutsioon võimalik oli. Kellaajal, mis eestlaste jaoks tähendab seda, et „paneks sussid jalga ja hakkaks mõtlema, kuhu minna,” trampisid prantsuse tudengid laudade ja baarileti peal, karjusid oma hüüdlauseid megafoni abil nii kõvasti, et ma siiani midagi ei kuule ja viibisid üleüldises transis. Päriselt, ma pole isegi USA komöödiates sellist stseeni näinud. Simon tegi sellest video ka, loodetavasti saan selle kuidagi üles panna. Kõigile tõmmati selga meeskonna värvides t-särgid, sellest ka pilt siia ühe kandidaadiga.

Kesköö paiku uudistasin ka konkureeriva meeskonna pidu, aga see oli minu jaoks juba liig… See oli tegelikult päris kummaline, sest mina ja Simon (sakslane) seisime ontlikult trepi peal, oma tagasihoidlik klaasike näpus ja vestlesime kultuurierinevustest, samal ajal kui meie all toimus tõeline möll. Rääkige veel stereotüüpidest. Eestlane, sakslane ja prantslane lähevad baari…

Õnneks olen ma sõbrunenud Apollo meeskonnaga. Kui ma laupäeval oma elu esimese toidumürgitusega siin pool nende kakaovarudest hävitasin ja pärast maksta püüdsin, rääkis põhibaarmen mulle kiire ja elava sõnamulina vastu, mida ma tol hetkel hoomata ei suutnud. Sain aru, et nad võtavad vastu ainult sularaha, niiet hüppasin hops hops (okei, rohkem roomasin) trepist üles koju, et sularaha võtta. Tulin alla tagasi ja noormees vaatas mind üllatusega. „No no, today is a welcome gift from us! Welcome to Bordeaux, neighbour!”.

Küll aga on oluliselt keerulisemaks läinud prantsuse keele rääkimine. Kuna ma valisin esimeseks aineks prantslaste aine, liitusin veiniklubiga, mille loeng meil täna oli (loomulikult prantsuse keeles) ja ainsad inimesed, kellega suhtlen, on prantslased (ja üks eksinud sakslane), tähendab see päevapealt muutunud keskkonda. Aine ise on mul küll inglise keeles ja välistudengid tahavad ka hirmsasti inglise keeles suhelda. Kirjutama ja meilidele vastama pean aga eesti keeles. See on päädinud sellega, et ma ei suuda mitte üheski keeles suhelda ja tellin näiteks Rue des Ayres’i parimast snäkikohast Cateringist bagelit ladusas eesti keeles silmagi pilgutamata või üritan Ericule prantsuse keeles tõlkida inglise keelt eesti keelde. Oodake, kuni ma õhtul esimese peatüki hiina keele õpikust läbi töötan… Kuigi see tegelikult on päris traagiline, sest mul mõlgub meeles vaid see imeilus „Tere tulemast koju!” mis Lennart Meris geidi ees ripub. 

Küll aga korrutan ma nagu mantrat „L’Estonie, a cote de la Finlande, nous avons inventé Skype”. Eesti mainekujundust teen ma lausa sellise kirega, et suutsin Vincenti panna lausuma: „wow, I thought France was the more developed country, but next to Estonia…”. Saate aru, prantslase.

Loodetavasti kaovad mul varsti mobiili-ja internetiühenduse võõrutusnähud ning ma imbun Prantsuse ellu. Apollosse kõndides küsis minult üks noormees tuld, ütlesin, et mul pole, ta ütles, pardon, mais tu est trés trés jolie, est-ce que tu es parisienne?

Non, je suis bordelaise!!

Salut!