find your way

April 5th 2013

kilometres on a motorbike: ca 1500

ENGLISH TRANSLATION BELOW

Neljapäeval pärast eksamit (kirjutades 9 lehekülge kirjalikku teksti, pärast mida väike käpake tuld lõi) sain teada, et Simon pole mitte kunagi oma elus sushit söönud. Tänutäheks kõige eest ning soovides tähistada edukat sekventsi lõppu otsustasin sakslase Musee d’Aquitaine’i kõrvale sushirestorani viia. Ma saan täiesti aru, et vetikasse mähitud toorest kala näksida pole ühe õige sakslase igapäevaunelm, ent meenutused, kuidas kodus sai SushiCatist head ja paremat toodud, võtsid mu üle võimust ning plaan oli kindel. Kuna tegemist oli härra finantsanalüütiku esimese korraga, otsustasin tellida sushipaadi, mis täidetud erinevate makidega…  Mäletatavasti  tähistasin eelmist eksamit RyanAiri lennul Portosse – seekordne tähistus osutus märksa paslikumaks. Kuna pühade tõttu ootas ees pikk nädalavahetus, mõtlesime lihtsalt puhata ja mängida, kuni Casey tegi mulle Sküpes ettepaneku „kuhugi minna“. Siinkohal möönaksin tõika, et kui sulle visatakse neljapäeva õhtul ette dilemma „Bilbao või Andorra,“ siis üldjuhul pikka mõtlemist pole. Sinna aga meie jutt tol õhtul jäi ning ma võtsin vastu otsuse laiselda ja mune koksida.

Reede hommikul sõime müstilisfantastilist prantsuse hommikusööki ja nägime pilve taga vilksamisi päikest – sündmus, mis Lõuna Prantsusmaal väga haruldane. Hommikusööki segas aga Sküpe piuksumine, kuna Casey mõtles oma ettepanekut suisa tõsiselt. Järgmised 30 minutit kulus erinevate linnade poolt- ja vastuargumentide arutamisele, kuni ma ütlesin lihtsalt, et tulen Talence’i ja siis vaatame. Oluline fakt, mis ununes mainida – meie transpordivahendiks oli mõeldud vihane Yamaha tsikkel. Teatavasti on mul väga suur põhimõte, et naised kannavad kleite ja seelikuid, mistõttu ei kuulu minu garderoobi mitte ühtegi paari pükse. Casey tegi märkuse, et kiirteel 130 km/h sõites võib mul seetõttu veidi külm hakata, mistõttu sai minu esimeseks paariks püksteks ütlemata banaalne paar nahikuid. Nahkjakk, nahkpüksid ja pikad motosaapad jalas läbi Bordeaux’ jalutades tuli juba väike elevus sisse.

Kui me Talence’is võrri selga hüppasime, sai tehtud otsus peatuda õhtul Toulouse’is. Esiteks ei olnud ilm eriti hea (oo, mäherdune üllatus Akvitaanias) ning teiseks hakkas kell juba neljale lähenema ning Andorra V*I Montpellier V*I Barcelona (me polnud siiani otsust teinud) oli tõenäoliselt kaugemal. Kuskil Ageni kandis hakkas sadama metsikut vihma ning pärast Langoni võtsime tollitee – teate küll, need on need ülikiired maanteed, kuhu pead väravast sisse sõitma. Ma rõhutaksin veelkord, et see oli minu esimene kord mootorrattal ning mitte keegi ei olnud eriti tagasihoidlik graafiliselt rääkima igasugu õnnetustest, ohtudest ja jubedatest olukordadest. Kui ma siis kaks tundi hiljem Prantsuse kiirteel 150 km/h paduvihmas Toulouse’i poole ändasin, said kõik prioriteedid justkui hetkega väga selgeks. Mingi ime läbi jõudsime aga elusa ja tervena Toulouse’i ning otsustasime kuskil ampsu võtta. Kuna meil puudus igasugune majutusplaan (või tegelikult, üldse igasugune plaan), läksime Jean Jaures’i (Toulouse’i põhiline restode ja baaride koht) ja istusime Quickis maha. Seal meenus meile, et Sara Austriast peaks parasjagu Toulouse’is liikvel olema. Kiire kõne hiljem leppisime kokku tema ja tema sõpradega, kes elavad Toulouse’is, kokku saada. Väga sümboolselt tegime Caseyga ühe dringi lokaalis nimega Les Americains (mulle Mojito, Caseyle Edelweiss) ning seejärel kohtusime Saraga Snapper Rockis. Vaadake, nüüd läheb lugu põnevaks.

Esiteks olime me kaks bikerit ja eendasime endast rahvamasse kiivrite abil (noh ja ega nahkkostüümid ka liiga ei teinud). Seejärel istusime me Snapper Rockis 3 tundi ja vaatasime Sarat ning tema kolme sõbrannat, kes lihtsalt seisid seina ääres ning... ma ei tea? Nautisid atmosfääri? Olime mõlemad magamajäämise äärel, ent otsustasime olukorda tolereerida, kuna lootsime lahke öömaja peale. Vihma sadas nagu oavarrest ja, nagu öeldud, puudus meil igasugune plaan. Noh, kell pool üks öösel teatas Sara, et me pole Mozarti muusade jaoks siiski piisavalt pädev kaup ning me olime sunnitud oma kiivrid pähe tõmbama ja välja Niagara alla minema. Mina parandamatu optimistina ütlesin Caseyle, et KUIGI on pühad JA kevadvaheaeg, leiame kindlasti Toulouse’ist mingi ööbimiskoha, sõidame lihtsalt Andorra suunas edasi. Okei, Ibises tegelikult oli üks tuba, aga no kuidas me oma impulsiivsel tudengitripil saame lubada 50-eurost ööbimist, eksole. Ühel hetkel jõudsime linnast välja.

Kõik edasine oli justkui mingi eriliselt halb film. Loogika ütles, et kui natuke mööda maanteed linnast välja sõita, jõuame kindlasti mingisugusesse motelli – iseenesest täiesti ostetav idee. Ainult, et kui Toulouse’ist välja jõudsime, ootas meid jälle tollitee värav. Hea küll, võtame selle neetud tollitee, pool kaks öösel, paduvihmas. Umbes tund hiljem, märgade ja külmadena, pöörasime sisse ühte bensiinijaama, kust meile öeldi, et 30 km edasi peaks olema teeäärne motell. Jõime soojenduseks kakaod ja pidasime aru, kas magada bensiinijaama pinkide peal. Aga ei! Me oleme võitlejad! Nali selles, et kümme kilomeetrit hiljem jõudsime teeristini, kus pidime valima Barcelona ja Andorra vahel ning valisime Andorra. Mis te arvate, kumma tee peal asus motell? Igal juhul mitte Andorra tee peal, sest 30 km edasi oli ainult tühjus, pimedus ja vihm. Ja hirvede hoiatussildid. Lõpuks nägime exitit Mazeres suunas ning pöörasime tolliväravasse sisse, kell oli juba kolme peal. Vajutasin punast abinuppu, et tolliametnikuga rääkida. Teate, läbimärja ja külmana kell kolm öösel mu prantsuse keele oskus läbi interfoni pole just kõige parem, aga ma sain ikkagi enam-vähem aru, et Mazeres on vale linn, aga 10km edasi on Pamiers, kust leiame motelli. Karjusin Caseyle – pööra tagasi! Niiviisi õppis väike Siret, et Prantsusmaa kiirteede tolliväravas ei ole hea mõte tagasi pöörata. Punased tuled läksid põlema ning kõlaritest kostus paaniline karjumine Attends! Attends! Qu’est-ce que vous faites!!! Ühesõnaga ajasin kiiresti käpakesed taskusse, kust tõmbasin välja läbivettinud tollitee pileti, surusin selle masinasse, maksime raha, pöörasime maanteele, tegime U-pöörde ja tulime tuldud teed tagasi. Kiiresti.

Casey otsustas lambist proovida järgmist exitit (loogika ju – kui on exit, ju see peab kuhugi viima). Nojah. Olles sõitnud tollitee julgustavast tuledereast välja tühja pimedusse, seda järgides umbes paari kilomeetri võrra, jõudsime inimtühja hiigelsuurde parklasse, mis asus ühe väga mastaapse kummalise ehitise ees. Ma ei jõua seda hirmu ära kirjeldada, mis mind valdas, ja siis.... süttisid korraga kõik parkla laternad. Ausalt, sellist kiirendust ei näe krossirajal ka, ma arvan, et Tarantino oleks uue Hosteli jaoks üpris palju materjali saanud. Otsustasime, et järgime nõuandeid ning suundume Pamiersi, hullemaks ju minna ei saa.

Sai. Pöörasime sisse Pamiersi, mis algab tööstuspargiga. Tõsi, seal oli motell, aga no kell oli juba pool neli ja see tilluke motell maksis samuti ligikaudu 40 eurot, niiet mõtlesime – ah, vaatame Pamiersi linna sisse, seal on kindlasti mõni tilluke koht, kus ööbida. Tuli välja, et Pamiers on täielik õudusfilmilinn. Väikelinna sisse sõites oli tee ääres, kell pool neli öösel, üks kodutu naine koeraga, nägu lubivalge ja huuled groteskselt tulipunased. Tänavad inimtühjad. Aknad pimedad. Aura nagu Pripyatis. Ainsad tuled, mida nägime, tulid kaugusest kiirabiautost – iseenesest hea mõte, aga kui lähemale sõitsime ja silmasime kolme kiirabiarsti laua peal neegrit elustamas, otsustasime, et täna pole küll hea mõte mõnes Hitchcocki filmis osaleda ja otsustasime vehkat teha. Pealegi, Foix oli ju kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel... Kui me jõudsime Foix’sse, olime nii märjad ja külmad, et sisuliselt polnud meie jaoks enam mitte millelgi mitte mingisugust vahet. Sõitsime läbi Foix vähemalt kolm korda, otsisime hotelle ning lõpuks ütles Casey – ma ei suuda enam. Leidsime teeäärse motelli ning kõige suurema irooniana oli see kallim Pamiersi omast, aga ausalt, enam ei olnud vahet. Kui me tuppa sisse sadasime, hoovas meieni soe õhk, pehme voodi, veekeetja... End märgadest nahkpükstest välja surumine oli muidugi omaette ooper. Casey kui juht (rohkem tuult ja vihma) sai au võtta esimene soe dush, mina kohe pärast teda. Katsime absoluutselt kõik toa pinnad oma riiete ja muu tavaariga, ma arvan, et õhuniiskus oli üle Amazonase.

Järgmisel hommikul ajasime rõõmsalt oma märjad hilbud selga ning istusime võrri otsa, ise jube õnnelikud, et Andorrani on ainult sada kilomeetrit. Jah, loomulikult sadas vihma ning ei, ma ei võtnud kaasa Simoni kindaid (Siret, sa pead need võtma, need on vihma- ja tuulekindlad...). Pärast paari kilomeetrit oli selge, et ilma kinnasteta ma kaugele ei lähe, seega soetasin endale erekollased kummist aiakindad. Stiilipuhas värk, noh. Me olime arvestanud lühikese teekonnaga, aga me polnud arvestanud sellega, et tee viib meid Püreneedesse (mhmh, ma tean küll, et Andorra asub Püreneedes ja inimesed käivad seal suusatamas, aga see ju ometi ei tähenda, et me lund näeksime). Noh, umbes 50km enne Andorrat oli lund rohkem, kui Eestis ja ma ei suuda ära kirjeldada, kui külm meil oli. Tegime peatuse imetillukeses Prantsuse mägikülas, kus võtsime kaks kakaod ja proovisime meeleheitlikult jalgu-käsi-keha soojendada. Üldiselt peaks vist ka mainima, et lume sees mootorrattad sageli ei sõida.

Kui me lõpuks Andorra piiri äärde jõudsime, oli moraal nullis, ja kehatemperatuur ka. Kui siis lugupeetud Ameerika kodanik ütles, et oi Siret, Andorra on ju Euroopa Liidust väljas ja mul pole passi kaasas, tekkis mul palju erinevaid ideid, millest suurem osa oli seotud lusikate ja terariistadega. Ent etskae! Piiril ei tundnud keegi meie vastu mingit huvit ning me sõitsime sisse mäealusesse tunnelisse, mis meid Andorrasse viis.

See oli midagi müstilist. Sõitsime sõna otseses mõttes tunneli otsas oleva valguse sisse ning meie ees avanes paradiis. Vihm ja lörts olid asendunud sinise taeva, kõrgustesse ulatuvate mägede ning pisikeste puidust majakestega. Me olime saabunud taevasse. Tegime peatuse Canillos pisikeses hotellis, nägime hinnakirja, peesitasime päikese käes ja jõime elu kõige odavama klaasikese portveini. Tuleb välja, et Andorra pole mitte ainult paradiis, vaid ka maksuparadiis. Peatselt sõitsime edasi Andorra la Vella poole, mis on selle tillukese imeriigi pealinn. Need teed on iga mootorratturi unistus – kitsukesed mägiteed, ägedad kurvid, võrratud vaated... Ent seljaajus tuksles siiski teadmine, et meil pole ikka veel plaani, ega majutuskohta, ja Andorra on suusakuurort, ja parajasti on pühad... Noh. Tuleb välja, et camino läbi tehes võitsin rändurite pühaku, Püha Jakobi (tervitusi vana-vanaisale) õnnistuse, sest jalutasin sisse turismiinfosse ning armas naisterahvas tegi ühe kõne ja ütles, et meid ootab La Rosa, kesklinnas, ja odavam kui hostel. Ma ei saa siiamaani päris täpselt aru, kuidas see võimalik on, aga igal juhul sügav kummardus ja homeeriline aplaus kõikidele kaunishingedele, kes nii palju positiivset energiat minu suunas saadavad.

Hotellis selgus, et ma olen vahepeal omandanud katalaani keele (mis pahandas väga Caseyt, kes on aastaid hispaania keelt õppinud ning oli väga üllatunud, et ma läbi kollektiivse teadvuse selle keele lihtsalt kuidagimoodi omandasin) ning pärast meeldivat vestlust hotelliomanikuga seadsime end sisse Andorra Centeri vastas asuvasse hotelli. Järgnes jalutuskäik ning paar õlut lokaalis nimega Excalibur, mis presenteeris nimele vastavalt ka kivisse surutud mõõka. Minul oli oma palverännakust meelest Galiitsias nii kuulus kohviliköör ja õnneks nägime seda ka ühes poekeses. Istusime hotelli ees pingil, arutlesime maailmapoliitika, Rothschildide ning turunduse üle ja heitsime väsinute, aga õnnelikena magama.

Meil oleks teoreetiliselt olnud võimalus ikka veel Montpellier’i või Barcasse edasi sõita, aga otsustasime seda imelist riigikest avastada. Vurasime oma püssiga läbi suurte ja väikeste linnade ning eriti läbi mägede. Ühel hetkel otsustasime sõita kõrgele Püreneedesse välja, sinna, kuhu tsivilisatsioon ei ulatu. Need vaated ja kurvid... Ma tundsin end paremini kui Lia Laats Vallatutes kurvides. Ega see tunne kaua ei kestnud, kuna ühes eriti madalas kurvis (teate küll, kus jalg vastu asfaltit läheb), tuli meie püssil kett maha. Eriti humoröösne oli tõik, et ma samal ajal filmisin meie sõitu ning viimane osa videost on minu what was that??? Ma olen siiralt tänulik, et Casey on nii suurepärane juht – kohe, kui imelik hääl kostus, lõpetas ta kurvi ning vajutas kiirelt pidurit, mis tegelikult päästis meie elu. Asusime päästeoperatsioonile ning saime keti ratta peale tagasi, aga no erilist turvatunnet see küll ei tekitanud. Tagasi tsivilisatsiooni sõitsime vaikselt, rahulikult ja värisedes. Jalutasime keskööni mööda Andorra la Vellat ringi, soetasime Simoni meeleheaks üliodavat Bombay Sapphire’i ning rääkisime antiiktsivilisatsioonidest ja USA legaalsest mitte-eksisteerimisest.

Järgmisel päeval pidime sõitma koju, aga hommikul oli lausa erakordselt halb ilm. Erakordselt halvale ilmale lisandus tõik, et terve Euroopa oli pühade tõttu välja surnud ning meil ei õnnestunud mehhaanikut leida. Kui enne Prantsusmaa piiri kett jälle maha tuli, nägi meid üks vana Iiri baiker ja ütles kurjakuulutavalt,  I will pray for you... Njaa. Kui me maagilisest tunnelist läbi sõitsime, ootas meid mingi imelik kooslus lumest ja udust (ma ei tea isegi, kuidas see võimalik on), seega nähtavus oli null, temperatuur alla nulli ja moraal kuskil Kelvini nulli kandis. Otsustasime võimalikult tihti peatuda, et end soojendada. Lõpuks pääsesime lumest ja jõudsime tagasi Foix’sse, kus läksime ürgameeriklikult McDonaldsisse. Casey oli poest ostnud rulli muste prügikotte, mida me siis endale riiete alla toppisime, et vähemalt mingit veekindlust saavutada. Mitu peatust, mitu tundi ja mitmeid, mitmeid liitreid vihma hiljem (ausalt, lõpuks niitsime kiirteel kilomeetreid puhtast inertsist ja soovist koju saada), jõudsime Bordeaux’sse. Kuna Simonile tulid külla tema kaks parimat sõpra, oli ta palunud, et järsku saan ma enda korteri võtme tema kätte jätta, et nad saaksid asjad linna jätta ja välja minna (no ei ole meeldiv Talence’i ronida lennujaamast) – see oli sajandi parim otsus. Kui me läbimärgade ja külmadena mu koju sisse vajusime, ootas meid soe õhk, imemeeldivad sakslased, soe söök ja palju häid sõnu. Ausalt, selle tripi eest peaks keegi meile compostela väljastama.

Ent mööda kiirteed tuhisedes tekkis mu pähe palju mõtteid – suuremast osast on veel liig vara kõnelda, ent... Mu sõbrad, elu on liig’ ilus (ja lühike) selleks, et seda raisata peaproovide peale. Su elu on täna, siin, nüüd ja kohe. Ära tunne hirmu – sa ei suuda kurjust võita, sa saad sellest ainult aru saada. Ja kui sa mõistad kurjust, ei ole sel sinu üle enam mitte mingit võimu. Alustuseks tuleb välja astuda märtri rollist. Ja kui sa oled seda teinud, oled endalt maha koorinud ühiskonna sapi ja kristalliseerunud ootused, leiad oma eepilise tuuma, mis sulle valgust näitab. Kunagi ammu tavatsesin öelda, have faith. Mitte religioosses mõttes, lihtsalt lootust süstides – oota ja looda ja kõik läheb hästi. Aga ei, selle jaoks on juba liiga hilja.

Leia oma tee. Kõlab palju paremini, või mis? 

******************************************

ENGLISH

After the exam on Thursday (9 pages handwritten text, god did my tiny paw hurt after that), I found out that Simon had never in his life eaten sushi. Grateful for everything and wishing to celebrate the successful end of the sequence, I took him to a sushi restaurant right next to Musee d’Aquitaine. Okay, I totally understand that biting on raw fish wrapped in seaweed is not exactly the dream of any Germans, my memories of ordering loads of wild sushi dreams from SushiCat at home took over me and thus, the decision was made. Since it was the first time for Herr Finance Analyst, I decided to order a whole sushi boat, filled with all different kinds of makis… As we remember, I celebrated my last exam on my RyanAir flight to Porto – this celebration was much more adequate. As we were facing Easter weekend, we decided to rest and play for the weekend. A plan promptly disrupted by Casey who wrote on Skype that he wants to “go somewhere”. See, when at a random Thursday night you get told to choose between “Bilbao and Andorra”, you just say YES. Nevertheless, our talk got no further that evening so I made the decision to be lazy and have fun with a lot of eggs.

We had the most mystically fantastic French breakfast on Friday and we even saw a bit of sun, peeking out behind the cloud – a rare event in South West France. Our breakfast was disrupted by the beeping of Skype, since apparently Casey was dead serious about his proposal. For the next 30 minutes, we discussed the pros and cons of different destinations, until I just said I would be coming to Talence and then we’ll see. Very important – our supposed transport was an angry Yamah bike… As you know, I have a very strict principle that women should only ever wear skirts and dresses, which is why there is exactly zero pairs of pants in my wardrobe. Casey noted that probably I would get a bit chilly because of that on the speedway, going 130 km/h, so some time later, I became a proud owner of a pair of leather trousers. Wearing these, a leather jacket and long motoboots, strolling down the main street in Bordeaux, I started to feel kind of excited.

When we got on the bike in Talence, we made a decision to stop in Toulouse over night. First of all, the weather was not that great (oh, what a surprise in Aquitaine), and secondly, it was already close to four o’clock and Andorra OR Montpellier OR Barcelona (we still hadn’t decided on where to go) was probably far away. Somewhere near Agen, we got caught in very bad rain, so we took the toll road from Langon – you know, the superfast highways that require you to ride through a toll booth for a ticket. I would like to emphasize once more that this was my first time on a bike and no one was very timid in graphically describing all sorts of motorbike accidents. So two hours after that, whooshing towards Toulouse on a French toll road, 150 km/h in the pouring rain, my priorities in life suddenly became very clear. Nevertheless, we miraculously made it to Toulouse alive and decided to get a bite. Since we were lacking an accommodation plan (or actually, any kind of plan whatsoever), we went to Jean Jaures (the main place for bars and restos in Toulouse) and sat down at Quick. There we remembered that Sara from Austria is supposedly in Toulouse right now – a quick phone call later we agreed to meet her and her friends who live in Toulouse some time later. Very symbolically, we had a drink with Casey at Les Americains (Mojito pour moi and Edelweiss for him) and then went to Snapper Rock to meet Sara. See, this is where my story gets interesting.

First of all, we were two bikers and the crowds pulled apart due to our helmet-winging abilities (and the leather costumes didn’t really hurt either). After that we spent 3 hours at Snapper Rock just looking at Sara and her three girlfriends who spent all of that time just sitting at the wall and… I don’t know? Enjoying the atmosphere? We were both about to fall asleep on our feet, but chose to tolerate this boring situation since we were counting on their kind accommodation. Well, half past midnight Sara told us that we were not worthy cargo for the Mozart’s muses, so we were forced to helmet up and go enjoy the Niagara outside. I really am an unfixable optimist, so I told Casey that we WILL find a hostel, ALTHOUGH it is Easter AND spring break, we should just follow the road towards Andorra. Okay, there was actually one room at Ibis, but come on, how could we pay 50 euros on our impulsive student trip, right? We got out of town at some point.

All that followed was like some sort of a terribly bad movie. Logic told us that by following the route out of town for a little bit, we will get to a roadside motel – actually, a pretty credible idea. Only when we got out of Toulouse, we were greeted by a cute little toll booth. Alright, let’s take the goddamn toll road, 2am at night, in the pouring rain. About an hour later, completely wet and cold, we turned in to a truck stop, where they told us that in about 30km there will be a motel. We had some cocoa to warm us up and pondered upon whether we should just sleep on the benches at the truck stop. But no! We are fighters! The joke was on us, because 10km after the stop we got to crossroads where we had to choose between Barcelona and Andorra. We chose Andorra. What do you think, on which route was the roadside motel? Not on the Andorra route anyway, because 30km onwards, there was only darkness, void and rain. And deer crossing warning signs. Finally, we saw an exit towards Mazeres and decided to take it, it was already 3am at night. I pushed the red assistance button to talk to an officer. You know, soaking wet and terribly cold at 3am my French through a toll booth interphone might not be exactly the best, but I sort of understood that Mazeres is a wrong town to go to, but in 10km, there is Pamiers with a motel. I shouted to Casey – turn around! This is how little Siret learned that one should never turn back in a French toll booth. Red lights went blinking everywhere and a panicking French officer screamed into all the speakers, Attends! Attends! Qu’est-ce que vous faites!!! In one word, I pushed my paws deep into my pockets, pulled out the soaked toll ticket, pushed it into the machine, paid for the road, took the route, made a U-turn and returned to where we came from. Fast.

Casey decided to try the next exit randomly (logic – an exit must lead somewhere, right). Yeah. Having driven out of the safe lights of the toll roads in the void darkness, following it for some kilometers, we got into an empty, HUGE parking lot in front of a very large bizarre building. I cannot even describe the eeriness we experienced and then… all the lights in the parking lot suddenly illuminated. This sort of acceleration is not even seen on a rally track, we were pretty sure that Tarantino would have been truly inspired for a new Hostel movie. We decided to follow the toll advice and continue to Pamiers, since it cannot get any worse.

It could. We turned into Pamiers, which starts with an industrial park. True, there was a motel there, but come on, it was already half past three in the morning and the tiny motel cost over 40 euros again, so we decided that it doesn’t matter if we search on and we decided to go to Pamiers downtown, because there has to be a small hotel or something. Well, turns out Pamiers is a horror movie town. Driving into the old city, we passed, at 3:30 am, a homeless woman with a dog, her face whiter than snow and lips grotesquely blood red. Empty streets. Dark windows. Aura of Pripyat. The only lights we saw came from an ambulance car somewhere far away. Seemed like a good idea to go and ask them, but as we drove closer and saw three panicking doctors trying to revive a black guy, we decided that today was not a good day to participate in a Hitchcock movie and decided to beat it. Rapidly. Besides, Foix was only 30km away… As we made it to Foix, we were so cold and wet that essentially, nothing mattered to us any more in any way. We drove through Foix for at least three times, searching for hotels, until Casey said – I can’t do it anymore. We went to a small roadside motel which ironically was the most expensive one we had seen that night, but seriously, we did not care. When we landed inside the room, we were greeted by warmth, soft beds, water boiler… Getting out of my wet leather pants was another story of course. Casey as the driver (more wind and rain) had the honour of taking the first hot shower, me right after him. We covered absolutely all surfaces of the room with our wet clothes and stuff, I am quite sure the humidity was well above Amazonian levels.

Next morning, we cheerfully squirmed into our wet clothes and sat on the bike, totally happy about the fact that because of our long drive last night, we only had only 100km to go to Andorran border. Yes, obviously it was raining and no, I didn’t take Simon’s gloves with me (“Siret, take my gloves, they are wind and waterproof…”). After a few kilometers it became clear that I am not going anywhere without gloves, so I bought a pair of canary yellow rubber gardening gloves. Pure style, yeah. We had counted on a short journey, but we hadn’t exactly counted in the Pyrenees in our plan (yeah, I know Andorra is in the Pyrenees where people go to ski, but that doesn’t mean we are going to see snow, right). Well, about 50km before Andorra, there was more snow than in Estonia and I cannot even describe how cold we were. We stopped in a tiny French mountain village for some cocoa and desperate heating of our frozen limbs. I guess now is a good time to mention that people don’t usually motorbike through snow and ice.

When we finally got to the Andorran border, our morale was zero and body temperature below that. When then the admired American said, Siret, oops, Andorra is out of the EU and I didn’t take my passport, I got many ideas, most featuring spoons and cutlery. But hey – nobody was interested in us at the border, so we entered a tunnel taking us under a mountain into Andorra.

It was something exquisite. We literally drove into the light in the end of the tunnel and we were greeted by heaven. Rain and snow were replaced by a clear blue sky, incredible mountains and tiny wooden houses. Indeed, we were in heaven. We made a stop at Canillo in a small hotel, saw the price list, lingered in the sun and enjoyed the cheapest glass of fine port wine of our lives. As it happens, Andorra is not only a haven, but a tax haven at that. Soon, we continued our journey towards Andorra la Vella, the capital of this small miraculous country. These roads are every bikers dream – tiny mountain routes, deep curves, unbelievable scenery… But somewhere in our vertebral brain pulsated the stress of still having no plan, no accommodation and we were in a popular ski resort over Easter holidays… Well. Apparently by doing the camino I acquired the blessing of the saint of travelers, St James (greetings to my great grandfather), because I walked into the tourism office and a sweet lady took one phone call and said that we are being waited for in La Rosa, right in the city center and cheaper than a youth hostel. I am still not really certain how that was even possible, but a deep bow and a Homeric applause to all of the beautiful souls who keep sending so much positive energy towards me.

In the hotel we discovered that I had somehow become fluent in catalan (which upset Casey who has been studying Spanish for years and was very surprised that I just somehow acquired it via collective consciousness), and after a very pleasant conversation with the owner we settled down at the small hotel, right across from Andorra Center. We took a walk in the town and grabbed a couple of beers at a pub called Excalibur, which boasted a sword in a rock, proving it was indeed entitled to its name. I still remembered the infamous coffee liquor from my camino in Galicia and luckily we came across it at a store, so we sat on the bench in front of our hotel and discussed world politics, Rothschilds and marketing and finally fell asleep – tired, but happy.

Next day we would still have had the chance to continue to either Barcelona or Montpellier, but instead we decided to explore the heavenly land. We whooshed through smaller and bgger towns and especially through the mountains. At one point, we decided to make it very high up in the Pyrenees where there is no civilization. Oh the views and the curves… I felt better than Lia Laats in Groovy Curves (old Estonian movie). Unfortunately, this feeling didn’t exactly last, because in one extremely deep curve (you know, where your foot touches the ground), our beast lost its chain. The especially humorous bit is that I was filming our drive so the last second of this video is Siret’s voice –er, what was that??? I am sincerely grateful over Casey being such an awesome driver, because as soon as we heard the weird noise, we cut the curve and pulled the brakes, which actually literally saved our lives. We started our repair operations and finally managed to get the chain back on, but we didn’t really feel safe anymore, so we took a really slow and calm ride back to civilization. We spent our time strolling down the streets of Andorra la Vella until midnight, bought Bombay Sapphire for Simon and talked about antique civilizations and the legal non-existence of the United States of America.

We were supposed to drive back home the next day, but we were hit by an extremely bad weather Monday morning, emphasized by the fact that Europe was dead due to the holidays and we were unable to find a mechanic. As our chain fell off again right before French border, an old Irish biker saw us and ominously whispered, I will pray for you… Yeah. As we drove through the magical tunnel again, we were greeted by a bizarre mixture of fog AND snow (I am not entirely sure how that is even possible), so visibility was zero, temperature below zero and morale somewhere around Kelvin zero. We decided to stop as often as possible to warm ourselves up. Finally we made it out of the snow and stopped at Foix, at McDonalds, half American as we were. Casey had bought a roll of black garbage bags that we stuffed under our clothes in order to achieve at least an imaginary water proof layer. Many stops, many hours and many, many litres of ice cold rain later (honestly, we were driving only on momentum eventually), we made it to Bordeaux. Simon was visited by his two best friends and he had asked whether he could take my apartment so they could drop their stuff at my place and go out (it’s not cool to go to Talence from the airport) – that was the best decision I had ever made. When we got to my place, soaked and freezing, we were greeted by warm air, gentle Germans, a warm meal and an endless supply of kind words. Honestly, someone should give us a compostela for this trip.

Whooshing down the highway, I had many thoughts in my head – most of them too raw to explain yet, but… My friends, life is too amazing (and short) to be wasted on endless rehearsals. Your life is here, today, now. Feel no fear – you cannot defeat evil, you can only understand it. And when you finally do understand it, it will have no power over you. To begin with, you must let go of the role of a martyr. Once you have done it, you have relieved yourself of the sap of society and the crystallized expectations, you will find your epic core that will show you light. Ages ago, I used to say – have faith. Not in a religious way, just in hope – wait, have faith, and everything will be okay. 

But no, not any more.

Find your way. Sounds a lot better, or what?