Minu Bordeaux: wine

NB! English translation below Estonian for my cosmopolitan readerdom

18.märts 2013, Sainte Colombe

19:30

Liitreid vahukoort söödud: 453

Kui ma pühapäeva õhtul käpa Prantsusmaa pinnal maha panin, hoovas minuni tuttavlik hooletu elegantsi õhk. Või, juust, või, hommikused croissantid, Garonne’i jõeäärne, Apollo terrass, mu pisike Prantsuse kodu, või, tartelette aux fraises… Nii hea, nii hea oli kodus olla. Tähistasime Prantsusmaale saabumist Sainte Catherinei McDonaldsis ja sõime õhtuks Pink Flamingo kaheksa juustu pitsat.

Esmaspäev kulus enamjaolt puhkusest puhkamiseks, eriti arvestades tõika, et õhtuks olime kokku leppinud suursuguse Bordeaux reuniooni. Casey veetis oma vaheaja mööda Hispaaniat ja Portugali ringi rännates – nagu minagi, ainult et mitte paljajalu ja mitte minu kandis. Minu mäletamist mööda oli ta kõigepealt nädal aega Sevillas, seejärel Madridis ning seejärel lendas Portosse. Kui lõpuks oli aeg voodist tõusta ning oma sammud Victoirei poole seada, tervitas mind vana hea Bordeaux vihm. Mulle pole senini selge, kuidas suutsin Galiitsias vihma vältida ning kuidas mind päike kolm nädalat jälitas olukorras, kus terve Lõuna-Euroopa kannatab külmalaine all, aga igal juhul oli temperatuurimuudatus vägev. Jõudu, päikest ja tervist minu kallitele Põhjala kaashingedele, kes on pidanud halba suusailma taluma juba kuid. Victoire’il ootas meid kampaaniapidu, mis tähendas järjekordseid tasuta t-särke ja palju odavat õlut. Casey polnud teps mitte nii pruun, kui oleksin arvanud ning Frank oli siiras imestuses, kuidas ma ilma karkudeta kõndida suudan. Umbes kümme minutit vihmapiisku, Victoirei tulesid ning rütmiliselt huilgavaid prantslasi ning ma sain aru – olen tagasi Bordeaux’s.

Teisipäev oli viimane vaba päev enne uue loengutsükli algust ning meil oli kindel plaan veeta see Bordeaux vaatamisväärsusi uudistades. Seekordseks sihtmärgiks sai CAPC – Bordeaux’ moodsa kunsti muusem. Mõned teist ehk teavad, kuidas ma suhtun postpostmodernismi ja Jaan Toomiku taiestesse; vaid väga, väga harva leian uudiskunstist midagi meelepärast. Küll aga tundus Bordeaux ja Prantsusmaa nõnna kultuurne, et ma väga ei peljanud pettuda. Kui me lõpuks CAPCi jõudsime, kartsin ma natuke aega, et oleme sattunud valesse hoonesse. Astusime sisse hiigelsuurde tühja tehaseruumi, mis oli täis vanu rehve. Jah, tolmuseid, vanu rehve, mille lehk kerkis mööda lagunevaid võlve aatriumi alla. Selgus, et see ongi muuseumi põhiline väljapanek; ekshibitsioon, mis koosneb 5000st kasutatud rehvist, millel külastajad saavad oma „tasakaalu leida“ ning „rehvidest torne ehitades kunstiloomes osaleda“. Mida iganes. Üks kruusahunnik, foto alasti homoseksuaalist ning haamer kivikestega (taies või remondijäänuk?) hiljem otsustasime muuseumist lahkuda ning ma pean ausalt ütlema, et hoolimata tehasehoone üpris omapärasest ja kaasakiskuvast arhitektuurist oli see külastus nii rõhuv, et väsimus jälitas meid veel tunde.

Parim viis väsimuse peletamiseks on aga teatavasti teisipäevaõhtune veiniloeng, mis sel korral oli teemal... konjak. Meiega tuli rääkima Jean Grosperrin, kollektsionäär par excellence ning köitva loengu kõrvale mekkisime parimaid palu Grosperrini kollektsioonist. Juba 1990. aastakäik oli üpris hurmav, ent 1970 Grande Champagne ning, veel enam, 1944. aastast pärit võlujook hägustasid efektiivselt mälestused tolmustest rehvidest ja krüptilistest taiestest. Iga sõõm pani mõtlema, kes selle pudeli seitsekümmend aastat tagasi villis, Teise maailmasõja ajal ning milliseid lugusid on klaasitäiel karamellikarva konjakil jutustada. Mõned hetked tollest loengust on päris humoorikad, eriti kui monsieur Grosperrin saatis tudengite hulgas ringi käima läbipaistva konjaki, mille kangus ulatus seitsmekümne kahe kraadini (võrdluseks: viina, rummi ja teiste kangete alkoholide kangus on tavapäraselt nelikümmend kraadi). Mina Põhjala hingena teadsin juba, mida oodata ning ainult nuusutasin viisakalt – muide, lõhnas nagu rosin. Minu kamraad Casey tankis oma klaasi aga julge sortsu ning pahaaimamatu newyorklasena võttis karge sõõmu... Ütleme nii, et sellest pilgust võiks inspiratsiooni saada päris mitu multifilmitegelast.

Kolmapäev algas vara, nii vara... Pärast kolme nädalat mööda maailma rändamist tundus mõte hommikul kell 8 „ESG and capital markets“ loengusse minemine ületamatu ponnistusena, ainsaks motiveerivaks aspektiks oher hulk vahukoort, mida tädi Jeanne BEMi kohviklas cappuccino peale lisab. Mis veelgi hullem, olin kindel, et algav aine tähendab ohjeldamatuid koguseid grupivestlusi teemal energiaringid ja muu esoteeriline äripahn, millel reaalse maailmaga vähe pistmist, veel vähem kõrgharidusega. Minu eelarvamused purunesid tuhande päikese jõuga, kui nooruke professor Hamburgi ülikoolist sisustas mu järgmised kolm päeva sotsiaalse ettevõtluse, mikrofinantsi ja diskussioonidega teemal „kuidas mõõta rahas leinava vanema valu või lapse naeratuse väärtust“. Põgusalt sai professoriga arutatud ka võimalust teha koostööd minu magistritöö raames. Vaatab, näeb.

Neljapäeval pärast loengut oli mul plaanis külastada üht veinilossi Margaux’s. Kindlasti on kõik mulle lähedal ja kaugel seisvad kaunishinged kursis sellega, kui väga ma armastan veini, veinipuid, nende lugusid ja tehnoloogiat. Milline koht võiks olla veel parem veinimaagia avastamiseks kui maailmakuulus Margaux’ appellatsioon? Seekordseks väljavalituks osutus Chateau Kirwan, mis tegutseb juba paarsada aastat ning on umbes sada aastat omatud Saksa vanapaari poolt.Vanahärra, muide, elab siiani veinilossis. Kirwan toodab ainult punast veini ning osa nende tootmisest on biodünaamiline. Külastuse ajal toimus parajasti just veinivaatide puhastus – protsess, mis kordub iga kolme kuu tagant, kus toores vein pumbatakse tammevaatidest välja, vaatide sisemus puhastatakse settest ning seejärel desinfitseeritakse väävlisuitsuga enne tammevaatide täitmist veiniga. Tööinnus prantslastest veinimeistrid polnud kitsid ning meil õnnestus kogeda midagi väga, väga haruldast – saime maitsta toorest veini otse tünnist! Olukorra agrikultuurne romantika tammevaatide ja veinist tilkuvate töökäte taustal tegi sellest parima veini, mida olen kunagi mekkinud... Ent loomulikult hiljem Chateau Kirwani first labelit maitstes mõistsin, miks enamik meist valmisprodukti eelistab.

Reedese loengu lõppu ootasime kõik innukalt, kuna seekordne õhtusöök pidi toimuma kindral Casey Lee juhatusel, üdini ameerikalikult – burrito night! Kergitan oma kaabut su ees, Casey, tegemist oli mitte ainult äärmiselt maitsva, vaid ka meeldivat atmosfääri eviva õhtupoolikuga. Mõtlesin tegelikult nädalavahetusel selle peale ning otsustasin lisada seekordse blogipostituse lõppu mõningad pildid ka meie toitumisharjumustest – mida ikkagi üks estoprantslanna sööb? Simon ja Casey on niigi pettunud, et ma suudan säilitada sääse kaalu dieediga, mis koosneb enamalt jaolt vahukoorest ja võist ja väiksemalt jaolt maasikakookidest ja biifsteekidest... Ent tõele au andes – ma olen nõus kõik maasikakoogid vahetama musta leiva ja heeringa vastu, nüüd ja kohe.

*************************

ENGLISH

As I landed my paw on French soil on Sunday, the fragrance of the careless elegance took over me. Butter, cheese, more butter, morning croissants, the banks of Garonne, the terrace of Apollo, my tiny French home, butter, tartelette aux fraises… How good, how good did it feel to finally be home. We celebrated our return in the McDonald’s of Sainte Catherine and had Pink Flamingo’s eight-cheese-pizza for dinner.

Monday was mostly spent on a vacation from vacation, bearing in mind that we had organiyed a huge Bordeaux reunion for the evening. Casey spent his break travelling around Spain and Portugal, much a kin to me, but not barefoot and not in my locations. As far as I could remember, he first spent a week in Sevilla, then some time in Madrid and flew to Porto after that.

When it was finally time to get up from the bed and go to Victoire, I was greeted by the good old Bordeaux rain. It is still not entirely clear to me how I could avoid rain in Galicia and how the sun followed me for three weeks while entire Europe was suffering from a cold spell, but anyway the temperature change was wicked. Strength, sunrays and health to all my dear Nordic fighters who must endure bad skiing weather for months. On Victoire, we were greeted by yet another campaign party, which again meant free t-shirts and loads of inexpensive beer. Casey was not near as tan as I had expected him to be and Frank showed sheer amazement over how I could possibly walk without crutches. All it took was ten minutes of raindrops, the shining lights of Victoire and a square full of rhythmically chanting French students and I understood – I am back in Bordeaux.

Tuesday was our last day off before a new sequence and we had a clear plan with Simon to spend it exploring the sights of our city. Our target this time appeared to be CAPC, Bordeaux Contemporary Art Museum. I am sure most of you know how I feel about postpostmodernism and the so-called “artworks“ of Jaan Toomik and the likes – it is a rare, such a rare occasion to find anything even remotely enjoyable from the ranks of contemporary art. Nevertheless, I had a strong faith in Bordeaux and France – these guys would not defecate art, would they? Well, as we made it to CAPC, I was slightly scared that perhaps I had made it into the wrong building somehow. We found ourselves in a large, empty factory room that was filled with old tires. Yes, dusty, old tires the smell of which crawled up the crumbling pillars up to the atrium. As we learned, that was the main exhibition of the museum, comprising of 5000 old used tires that help the visitors “find their balance” when climbing upon the “tools to build towers and become a part of the art”. Sure, whatever. One pile of gravel, a photograph of a naked senior homosexual and a hammer with stones (piece of art or remains of repair work?) later we decided to leave. I must honestly say that in spite of the grotesque but enchanting architectural flair of the building, the exhibition was one of the worst I had experienced and the consequent fatigue haunted us for hours afterwards.

Certainly the best way to fight depression caused by some terrible art is the Tuesday night wine lecture. This week, our subject was cognac. Jean Grosperrin, the collectioner par excellence, came to share his knowledge – and collection – with us. Sure, the 1990 vintage tickled my palate, but as we got to the 1970 Grande Champagne and the magical liquid from 1944, the remembrance of old tires and cryptic oeuvres dissolved from my brain. Each sip made me think about that someone who bottled this drink seventy years ago and what kind of stories this small glassful of caramel liquor has to tell. Some of the moments of this lecture turned out to be quite humorous, especially when monsieur Grosperrin sent around a bottle of completely transparent cognac which was seventy-two degrees strong (whereas vodka and rum are usually 40). Me, as the Nordic soul, knew what to expect so I only sniffed politely – by the way, smelled like a raisin. Casey, however, tanked a bold squirt in his glass and as a benevolent newyorker took a hefty sip… Let’s just say that several cartoon heroes could draw inspiration from these mimics.

Wednesday started so early, so early… After travelling the world for three weeks, the idea of attending an ESG and capital markets lecture at 8 in the morning seemed unbearable, with the only motivation being the hefty amount of whipped cream auntie Jeanne would put on my cappuccino in BEM cafeteria. Even worse, I was certain that “Environmental and Social Governance” means uncontrollable amounts of group works on subjects like energy circles and other esoteric business trash that has nothing to do with esoteric, less to do with business and nothing to do with higher education. My prejudice was torn apart with the force of a thousand suns when a young professor from Hamburg University filled the next three days with social entrepreneurship, microfinance and discussions on topics like “how do measure the financial worth of a mourning mother” or “what is the worth of a smiling child”. We also discussed with her the probability of cooperation in regards to my master thesis – we will look, we will see.

After the lecture sequence on Thursday, I planned to visit a wine chateau in Margaux. Certainly all the exquisite souls near and far from me know how much I love wine, vines, their stories and their technology. What place could possibly be better to explore the magic of wine than the stellar and fabled appellation of Margaux? The chosen chateau this time was Chateau Kirwan, active for a few hundred years and for almost a century, owned by a German couple. The old man, by the way, still lives in the castle. Kirwan only produces red wine and a part of their wine plots are biodynamic. While I was visiting, they were going through the process of cleaning the oak barrels – something that happens every three months. The raw wine is pumped out of the barrels, the sediments taken out and the barrels cleaned with sulphur smoke. The diligent labourers were far from unkind and our group managed to experience something very, very rare – we could taste the wine straight from the aging tanks! The agricultural romance, surrounded by the oak barrels and hands dripping with raw wine made this the best tasting experience I have ever had… But obviously when I later tasted the first label wine of Chateau Kirwan I understood why most people prefer the finished product.

We were all waiting for the end of our Friday lecture sequence, as Casey had promised to cook a real American dinner – burrito night! General Casey Lee, I lift my helmet in your grace, as this dinner was not only delicious, but also filled with the most pleasant atmosphere. In fact, I thought about this over the weekend and decided to add in this post some pictures of what we eat here in France. I mean come on, what does a real estofrench woman eat? Simon and Casey are sad enough over the fact that I can maintain a mosquito’s bodily weight, albeit the larger part of my diet comprises of butter and whipped cream, and the smaller part of strawberry cakes and beef steaks. Truth be told, I would exchange all my strawberry cakes to Estonian black bread and herring…

Tere tulemast moodsa kunsti maailma | Welcome to the world of fine art

Kunst elik remondiäpardus? | Art of repair gone wrong?

Veel kunsti | More art

Ilmselt ainus kunstitaies kogu muuseumis | Probably the only resemblance to art in that museum...

72 kraadine konjak | the 72 degree cognac

Huvitav, mida see peaks sümboliseerima? (CAPC muuseum) | I wonder what this symbolizes (CAPC)

Konjakite kollektsioon | The collection of cognacs

Kirwani horisondiniulatuvad veiniaiad | the sky-reaching vineyards of Kirwan

Kirwani lossiaed | chateau garden of Kirwan

Veinimekk Kirwanis | Wine tasting at Kirwan

General Casey making burritos | Casey kokkab burritosid

Kirwani lossiaed | Kirwan garden

Burritos

minu elu esimene burrito | the first burrito of my life

maasikad vahukoorega | lunch: strawberries with whipped cream

õhtusöök: Caprese salat (mozzarella, palsamiäädikas, tomat, basiilik) | dinner: Caprese salad (tomato, mozzarella, basil, balsamico)

trilateraalse komisjoni hiline hommikusöök, mulle foie gras ja veisesteik, Casey singisalat ja biifsteik, Simon lõhecarpaccio ja lõhepraad | brunch of the trilateral commission, I had foie gras and beef steak, Casey lardon salad and beef steak, Simon salmon carpaccio and salmon steak

õhtusöök: kartulid, tuunikalasteik, sidruni-koorekaste ürtidega, brokoli röstitud mandlitega | dinner: potatoes, tuna steak, lemon-cream sauce with herbs, brocoli with roasted almonds